Vastupanustaja

Millal sa viimati tundsid, et oled piisav? Mitte nii, et oled korraks tubli olnud, vaid päriselt, et rohkem ei pea?

Enamasti me sellele ei vasta, sest vastus oleks ebamugav. Me ei ela maailmas, kus piisavus on aktsepteeritud. Piisavus on kahtlane, esindab paigalseisu.

Areng kui uus kuulekus

Me ei sunni oma inimesi tööle, sest seda pole vaja. Tegelikult piisab sellest, kui panna areng moraalseks kohustuseks.

„Kui sa ei arene, jääd maha.”

„Kui sa ei arene, ei loo sa väärtust.”

„Kui sa ei arene, siis… miks sa üldse siin oled?”

See ei ole enam kutse kasvada, vaid peenelt pakendatud kuulekus.

Ja inimesed alluvad. Vabatahtlikult. Nad pingutavad, arenevad, võtavad järgmise kursuse, järgmise rolli, järgmise ootuse. Kuni...

Füüsika, mida me ignoreerime

Juba Newton ütles, et mida suurem on surve, seda suurem on vastusurve.

Aga ikkagi seame rohkem eesmärke. Õhutame veelgi initsiatiivi ja innovatsiooni. Eilne suurepärasus on tänane norm. Soovime rohkem muutusi, sest tänapäeva muutuvas maailmas on muutus kõige püsivam asi üldse.

Ja kui keegi ütleb „ei”, siis me ei küsi, millele.

Me küsime: "Mis sul viga on?"

Ebamugav vastupanustaja

Igas organisatsioonis on keegi, kes võtab selle rolli:

• Ta ei lähe innukalt kaasa.

• Ta küsib „miks?” valel hetkel.

• Ta ei tee lihtsalt ja kuulekalt kõike ära.

• Ta on aeglane.

• Ta on pidur.

• Ta on... tüütu.

Vähemalt nii tundub. Aga võib-olla ta lihtsalt ei valeta kaasa?! Vastupanustaja ei ole probleem.

Ta on sümptom.

Vastupanustaja roll on organisatsioonides üks ebamugavamaid ja sageli tõlgendame me seda rolli inimesena, mitte signaalina. Ta ilmub sinna, kus midagi on valesti, aga sellele pole veel nime antud. Ta näeb midagi, millele pole veel tähelepanu juhitud. Ta esitab jonnakalt küsimusi, millele ei taheta vastata.

Ta osutab:

• seadmata piiridele - kui “veel natuke” tähendab lõpuks “lõputult”, siis keegi peab ütlema, et piir on kadunud.

• tegemata kokkulepetele - kui rollid on udused ja ootused hajuvad, ilmub keegi, kes ei saa lihtsalt „kaasa noogutada”.

• rollidevahelisele segadusele - kes otsustab, kes vastutab, kes eest veab?

• raiskamisele - liikumine ei tähenda alati edenemist, vahel tähendab see lihtsalt rohkem liikumist.

• näilisele arengule - kui muutus on muutuse enda pärast, mitte tähenduse pärast.

Vastupanustaja ei loo neid probleeme. Ta keeldub neid ignoreerimast. Siit edasi on vaid kaks võimalust - kas vastupanustaja murdub ja õpib kaasa mängima või kaotab organisatsioon kellegi, kes nägi vigu enne, kui need kalliks läksid. Igal juhul on võit lühike. Ja hind tuleb hiljem.

Ja ometi ei ole nii, et iga vastupanu on tark või põhjendatud. Aga isegi siis tasub küsida – kas see on juhuslik või reaktsioon millelegi, mida me pole tahtnud märgata?

Vastupanu väärtus

Lihtne on näidata näpuga kellelegi, kes on ebamugav. Ent võib-olla peaksime vastupanustajat vaatama teisiti - mitte kui takistust, vaid kui immuunsüsteemi.

Teame ju, et keha, mis ei reageeri liigsele koormusele, jääb haigeks. Organisatsioon, mis ei talu vastupanu, kaotab kontakti reaalsusega. Vastupanustaja teeb midagi väga ebamugavat - ta peatab liikumise piisavalt, et tekiks küsimus: "Kas me oleme ikka õigel teel?"

Ja nüüd on aeg vaadata peeglisse - kus oled sina?

Kop-kop! Kes on?

Kõige hullem ei ole hetk, kui märkad enda ümber neid, kes on kriitilised ja "peatavad pidevalt maakera", vaid see hetk, kui taipad, et oled ise jõudnud sinna.

Kui tabad end mõttelt, et ehk olen juba praegu piisav? Kui tekib väsimus pidevast arengusurvest, vastamata küsimustest, vastutuste ja rollide loksumisest. Kui sa ei jaksa enam uskuda, et järgmine arengueesmärk teeb midagi paremaks. Kui enam ei taha „optimeerida” oma elu.

See, et oled piisav, on ohtlik mõte. Ent mitte sellepärast, et see oleks vale, vaid sellepärast, et süsteem ei oska sellega midagi peale hakata.

Vastupanustajat ei ole vaja remontida

Järgmine kord, kui keegi on „vastu”, ära kiirusta teda parandama.

Küsi parem, millele ta tegelikult „ei” ütleb. Mis on see, mida me pole sõnastanud?

Millist tõde on lihtsam ignoreerida kui kuulata?

Aga sellest üksi ei piisa. Sest vastupanustajal ei ole puudu argumentidest, tal on puudu ruumist. Vastupanustaja ei vaja rohkem veenmist ega motivatsioonikõnet. Ja enamasti ei vaja ta ka seda, et keegi talle selgitaks, miks „suures pildis see kõik vajalik on”. Ta vajab midagi palju lihtsamat ja palju haruldasemat - et keegi võtaks tema „ei”-d tõsiselt.

Ta vajab:

• psühholoogilist turvalisust - et „ei” ei tähendaks karistust, marginaliseerimist või vaikset eemaldamist.

• selgust piirides - kus on päriselt „piisav” ja kus algab enese äraandmine.

• reaalseid kokkuleppeid, mitte eeldusi - mitte „kõik ju saavad aru”, vaid sõnastatud vastutus, rollid ja ootused.

• õigust aeglustada - sest mõnikord ei ole probleem tempo, vaid suund.

• kuulamist ilma kiire lahenduseta - mitte vastust, vaid tähelepanu.

Kõige olulisem - ta vajab, et keegi ei tõlgendaks tema vastupanu isikliku rikkena

Vastupanustaja ei taha olla vastupanustaja ning enamik ei vali seda rolli.

See roll tekib, kui inimene näeb liiga kaua midagi, millest ei räägita. Kui ta kannab liiga kaua vastutust ilma mõjuta. Kui ta peab liiga kaua teesklema, et kõik on loogiline.

Ja ühel hetkel ta lihtsalt ei jaksa enam noogutada.

See ei ole positsioon.

See on tagajärg.

Tervita vastupanu, sest kõige ohtlikum organisatsioon ei ole see, kus on vastupanu, vaid see, kus seda enam pole - seal on inimesed juba alla andnud. Või õppinud, et ausus ei tasu ära.