Läbipõlemise ere valgus ja must kunst

"Ma põlesin seal läbi, vahetasin töökohta. Mis see ikkagi on, mis minuga juhtus?" "Ma tunnen, et põlen. Heleda leegiga. Elan oma stressi ja pingeid oma kodus välja. Mõistusega tean, et mu pere kannatab. Aga ma ei suuda midagi teha..." "Et kuidas mul läheb? Tunnen, et ma kukun välja. Justkui selg ees ja vabalangemises. Ma ei tea, kas mu koht on siin. Teen kõike justkui "külg ees" ja ei tunne, et oleksin kunagi midagi osanud või saavutanud..." "Mul on justkui aasta aega kestnud katseaeg. Korra tundus, et hakkasin midagi oskama, ja siis... Ma olen jälle alguses. Kuidas ma siin küll hakkama saan?" "Ma panustan oma pere ja kodu heaks aga see pole iialgi piisav. Ma ei jaksa kõike üksi kanda... Aga kui mina ei tee, kes siis teeb?" "Mul on kogu aeg justkui klomp kurgus. Kõige raskem küsimus maailmas on: "Kuidas sul läheb?". Ma ei suuda oma pisaraid hoida."

Need on vaid mõned repliigid minu ja minu ümber olnud inimeste lugudest. Aasta teises pooles, mil päev meenutab rohkem ööd ning taevas porilompe, on neid lugusid kuulda ja näha rohkem kui eales varem. Ajal, mil aasta lõpus loeme kokku oma võite ja tunnustusi, on ka teine nägu - varjude ja mustade aukude, komistuste, ahastuse ja abituse nägu.

Saamise ja andmise tasakaal

"Pingutan kuis suudan, ent vastu ei saa justkui midagi. Suurepärased ja tõeliselt mõjukad projektid jäid tähelepanuta."

"Kõik, mida ma aasta lõpus sain, oli lihtsalt tööd juurde."

Kas tuleb tuttav ette? Esimene märkamine tavaliselt on, et saamine ja andmine ei ole enam tasakaalus. Sageli on uude töökohta minnes sees eriline hasart, mis paneb tundma, justkui olekski oodatud pingutus, mis teeb ühest tööpäevast topelt tiheda.

"Mulle tundus normaalne, et teha 12 tundi tööd päevas. Aga mille nimel?"

Kui palju on normaalne tööd teha? Seda teab isegi seadus - 8 tundi päevas on norm. Seda teab nii tööandja kui töötaja. Kui mõelda praktiliselt, siis tööandja arvestab tasu ikka tööajanormi alusel. Tehes tunde rohkem, tekitab see vaid ootuse suuremale tunnustusele, parematele tingimustele ja kiiremale karjäärile, devalveerides samal ajal töötunni hinda. Ent kas seda märgatakse? Oli see ikka oodatud?

Pettumus.

Solvumine.

Tagasitõmbumine.

Ükskõiksus.

Trots.

See ratas on lopergune

Läbipõlemisest räägitakse ikka tööga seonduvalt. Ent läbi võib põleda ka kodus või oma hobidega. Kõik need asjad, mida teed tasakaalupunktist väljudes, võivad viia sellesse. Ja need võivad olla tõelised lemmiktegevused. Kui mõtled näiteks kiikumisele, siis teed hoogu, kihutad kiigega ühte otsa ja siis teise otsa.

Ent kujuta nüüd ette olukorda, kus peaksid kiigel istudes jääma ühte otsa pidama?

Kui joonistada ratas oma elus olulistest asjadest, võib see näha välja umbes selline nagu kõrvaloleval pildil. Kodarad võivad olla küll teiste nimedega ja nende arv erinev, igaühel oma moodi.

Aga lapergune ratas näitab ära need kohad, mis on tasakaalu ära tirinud. Sageli eeldatakse, et tasakaal on vaid kahe punkti vahel - töö ja eraelu, ent seal on märksa rohkem peidetud komponente.

Olen teinud tööd ise kunagi nii, et peale tööpäeva tegin õhtul teise veel. Mul kulus umbes kaks aastat, enne kui mõistsin, et mind pole pere ja kodu jaoks olemas olnud. Aga miks see juhtus? Sellest eelnevas töökohas tundsin, et andmise ja saamise tasakaal on paigast nihkunud, ma ei tundnud end väärtustatuna, ning tegin nüüd endast kõik, et see muutuks.

Ühe kodaraga ratas ei püsi ka kuigi hästi koos. Nii on sageli kosta koduste emade praktikast, kuidas kodusolemine ühel hetkel lämmatab. On talumatult raske olla rutiinis, kus ärkad öösel, et kellegi teise vajadusi täita. Ühe lapse söök ja tema uni, teise lapse söök ja tema lõunauni, järgmine söök, järgmine uni. Kuhu jäi raamat, mida lugesin? Kuhu jäid sõbrad? Teater? Restoran? Sport? Millega MINA mõni päev tunnustuse välja teenin?

Küünal või säraküünal -selles on küsimus

"Aga ma pean ju ennast tõestama!"

Kui see on vaid korraks nii, ei pruugi see viia läbipõlemiseni, ent kui pikalt, siis tasub ohtu tõsiselt võtta. Uute ülesannetega on ikka nii, et neid tuleb õppida. Ent millal on õige aeg otsustada, millised ülesanded on need, mis röövivad mu enesekindluse ja hingerahu, ning millised need, mis mind tõeliselt rõõmustavad?

Kas mõtled, millal enese tõestamine läbi saab? Millal on neis teemades sinu "sisemise katseaja" lõpp? Kui soovid ühes teemas olla erakordne, peab teiste arvelt lõivu võtma ja ruumi tegema. Ja kui seal on piir ületatud, hakkab "lõhkitõmbamine" või "tekisikutamine", sest tähelepanu defitisiit teistes teemades ajas kasvab. Kõik need teemad, kuhu ise tahaksin panustada, ent ei suuda, on minu enda põhjustatud stress mulle endale. Pinge suureneb.

Lapsed kasvavad suureks ja ühel hetkel märkad, et enam ei pea nende pärast öösel ärkama.

Ent kas töö või eriliselt köitev hobi ka suureks kasvavad?

Lõkkevalvur

"Kui mina ei tee neid asju, kes siis teeb?"

Igaüks, kes metsalaagris käinud, teab, et lõket valvatakse vahetustega. Pole nii, et üks inimene läidab lõkke, toidab seda ning ootab ka viimse tuki kustumist. Ent see nõuab ka pingutust, et teha kokkuleppeid, mõõta omaenda vajadusi. Ja tekib risk kogu au ja tunnustuse kaotamiseks. Tõepoolest, kui me kõik valvasime lõket, keda siis pärast kiidetakse? Kui teen seda üksi, on kõik selge. Kõik teised näevad ka minu pingutust ja ennastsalgavust. Ja ka tulevikus teatakse, et just mina olen parim lõkkevalvur. Olen asendamatu.

Sääski pole, on ainult elevante

Krooniline energiapuudus, pisiasjade tõttu ärritumine, hajameelsus, õnnetuste ligitõmbamine - iga pisiasi on potentsiaalne katastroof. Ka telefonikõne.

Ainuke rõõmustav hetk päevas on, kui koosolek või mõni muu kohustus ära jääb.

Ühel hetkel võib selguda tõsiasi, et sinust endast on saanud elevant. Kõik su ümber saavad su kannatustest osa. Tavaliselt on kriis selleks hetkeks ammu käes.

Punkte saab ühendada vaid tagantjärele

Ma ei usu, et läbipõlemist saaks tõeliselt ennetada, ent olen kogenud, et seda saab mõista varaste märkide järgi ning kui see ikkagi saabub, osata sellest võimalikult kiiresti läbi tulla. Läbipõlemisel on mitu erinevat nägu ja tema tulek ei pruugi olla üldse kusagilt näha. Ent hommikul, kui tunned ärgates "kortisoolipohmakat", on aeg peeglist vaadata, kui tumedad on silmaalused.

Oluline on, et ka tagantjärele võtaksid seda kui väärt õppetundi, mis alati annab vaid mõne fragmendi kogu mosaiigist.

Märka pildil ennast ja loo uus tasakaal

1. Kuivõrd tunnen muret, kurnatust, väsimust, energiapuudust?

2. Kuidas on minu uni? Kas taastun hommikuks?

3. Millega see seotud on - töö, kodu, perekond, hobid, vabatahtlikud ülesanded või midagi muud?

4. Kas olen mõnes asjas muutunud apaatseks?

5. Kas väldin midagi, põgenen kuhugi?

6. Kas teen nalja oma raskuste üle?

7. Kui palju on minu päevas neid asju, mis mind tõeliselt rõõmustavad ja lihtsalt tulevad?

8. Kui palju on mu päevas tegevusi, mille kallal kangutan, mis on mulle ebameeldivad ja kurnavad? Isegi, kui suudan neid teha, kas ikka pean?

9. Kuivõrd minu ümber olevad inimesed on rõõmsad või kuivõrd paneb mõni minu tegevus neid kannatama?

10. Millal ja millest see kõik algas? Kas on mõni konkreetne sündmus või tegevus?

11. Või ehk näen ma seda kõike hoopis väga lähedalt juhtumas?

Kui suudad tabada ära hetke, et kõik see on just praegu juhtumas, saad olukorda muuta. Leia üles need asjad oma elus, mis võtavad sinust rohkem kui tagasi annavad ning astu esimene samm muutuse suunas.

Usu, et isegi, kui sinu silmis läigatavad pisarad, naeratab maailm sulle vastu.