Juht ei tee meeskonda, meeskond teeb juhi

Meie organisatsiooni süda on avatud. Perioodiliselt mõõdame töötajate "pulssi" ja ka igapäevastes olukordades küsime üksteiselt, kuidas meil on. Siiski, peaaegu alati teeb tagasiside mind kohmetuks. Oma meeskonnas olen ikka püüelnud selle poole, et võiksime rääkida ausalt ja vahetult. Ka elevantidest ja krokodillidest toas. Kuid mul pole selget retsepti, kuidas seda saavutada. Ma ei tea, mis on see eriline MISKI, mis päriselt lõpuks toimib. Ka sel korral tiimi poolt antud tagasisidet kokku võttes tundsin, et põsk õhetab.

Kuulen justkui läbi udu mulle öeldavat: "Aga sina ju oledki selle loonud, meil ongi hea ja turvaline, isegi, kui ajad on teravad."

Ja ma ei suuda seda vastu võtta.

Ma ei usu.

Ma ei tunne, et MINA olen selle autor.

Juhi ego

Palju räägitakse sellest, milline on juhi eeskuju, milline on tema mõju ning et igal juhil peaks olema võimalus valida endale oma meeskond. Selline mõtteviis teeb juhist kõrgema, tähtsama, olulisema. Juhi ambitsioon ja ego on tõstetud rambivalgusesse.

Ka mina olen aegade jooksul treeninud oma märkamist, et saaksin aru oma mõjust. Tegelenud teadlikult oma ego taltsutamisega ja püüdnud oma tegutsemise kaudu anda edasiviivat eeskuju. Kuid taipasin ühe üksühele vestluse käigus alles hiljuti, et juht ei kujunda meeskonda, vaid meeskond kujundab oma juhi.

Kui mõtlen oma tööelule, siis pole mina kogenud ealeski puhtalt lehelt meeskonna sündimist. Neid hetki kõigile ei saagi jaguda. See aga paneb tõeliselt mõtlema justnimelt selle ootuse üle, et juht valib ise oma meeskonna ja asub nendega teele. See on illusioon.

Meeskonnad on olemas ka siis, kui juhid vahetuvad. Väga harva vahetuvad terved meeskonnad uute juhtide tulekuga. Keegi on ikka enne olemas. Ja jääb ka pärast olema.

Meeskond kasvatab endale juhi

Küsin endalt, kuidas see minuga juhtus? Kuidas mina juhiks kasvasin?

Vast ehk ütlesin midagi, mis neile korda läks?

Olin rõõmus, elevil, kirglik.

Ka ärritunud, vahel pahur, mõnikord tõrges.

Isegi vaidlushimuline.

Kahtlesin. Ütlesin välja asju, mis on ebapopulaarsed. Ka siis, kui kartsin.

Ka selle, kui kartsin, ütlesin ikka välja.

Naersime koos.

Ja kui koosolekutel läksid silmad märjaks, siis lubasin selle hetke olla.

Mitte seepärast, et mina olin julge ja näitasin oma haavatavust, vaid et nemad julgesid selle ruumi lubada.

Need minu inimesed.

Nad esitasid mulle ebamugavaid küsimusi, kuni ma õppisin vastama "ma ei tea". Nad usaldasid mulle oma mured, kuni ma õppisin kuulama, mitte lahendama. Nad panid mind otsustama, tee pealt takistusi eemaldama, ebamugavaid vestlusi alustama.

Nad ütlesid mulle, kui nad ei olnud nõus, või kui olid.

Vahel torkasime üksteist teadlikult pisut "ribide vahele".

Nemad olid skulptorid ja mina savi.

Selg ees

Mõistan täna rohkem kui varem, et juht pole eestvedaja ja suunanäitaja, vaid ta järgneb oma inimestele, on oma meeskonna teenistuses. Juht on nagu dirigent – ta võib vehkida kätega palju tahes, aga muusika tekib vaid siis, kui orkester otsustab pilli mängida. Kui meeskonnal ja juhil on omavahel hea klapp ja silmside.

Ning tähelepanelik publik märkab, et dirigent on saali poole seljaga, kui orkester muusikaga tuleb. Juht on pildis, ent mitte kõige olulisem. Juhi ego pole see, mis muusika helisema paneb.

Ja võibolla on just selles hetkes peidus minu vastupanu kiitusele. Mu ego mängib minuga peitust. Aplausi kõlades publikule kummardades tekib kergelt tunne, justkui "omastaksin" meeskonna saavutuse. Ent samas on see viis üksteisele tänus öelda: "Mina tegin seda teie jaoks, teie tegite seda minu jaoks." Tänu on alati kahesuunaline.

Iga juht väärib oma meeskonda

Olen olnud vestlustes, kus vaadeldakse juhiomadusi ja vaieldakse järelkasvu üle, kas kelleski on "juhimaterjali" või mitte. Kas juhiks saab õppida või peab olema juba sünnipäraseid eeldusi? Kas juhist teeb juhi tema kogemus, õpitud tarkused või saavutatud tulemused? Hääl ja väljendusoskus? Võime kontrollida oma emotsioone ja inimesi enda ümber?

Mõistan, et juhtimine on suhe.

Ilma meeskonna mandaadita on juht lihtsalt üksik jalutaja.

Meeskond "loob" endale just sellise juhi, keda neil eesmärkide saavutamiseks vaja on. Nii et see pole minu isiklik "mina" ja minu loodu, keda ma endana tunnen – mind juhina on tehtud minu meeskondade poolt.

Ega muidu öeldaks, et iga juht väärib oma meeskonda.

Millal nad otsustasid?

Mul on olnud mitu meeskonda erinevates organisatsioonides. Olen ikka küsinud, millal nad otsustasid, et just mina olen nende juht? Kas märkasin, kui see juhtus?

See ei juhtunud esimesel päeval.

Ega teisel.

Vahel mõtlen, kas see on juba ära olnud ning miski sunnib mind ikka ja jälle endas kahtlema.

Õnnelik kana muneb ikka muna

Paberi järgi olen juht. Tagasiside järgi... samuti.

Tunnen suurt kergendust, et ma pole neile kubjas, lapsevanem või lihtsalt hea semu.

Üks minu jaoks tähtsatest juhtimispõhimõtetest on, et õnnelik kana muneb ikka muna. Ja seda ei mõelnud välja mina, vaid laenasin selle juhtimistarkuse Raul Rebase ja Gerd Kanteri käest. Peegeldan endale, et kui mu inimesed on õnnelikud, olen minagi.

Parem toorem kui et kõvaks keedetud muna

Maakera on ümmargune ja kõik, mida teed, võib ringiga su juurde tagasi jõuda – see õpetus on hoidnud mu silmad teel. Tõden, et tööelu ei ole ideaalselt ümmargune, vast pisut lopergune, muna moodi, millele mõnikord tulevad mõrad sisse.

Aga parem ongi, sest vaid nii saab tibu kooruda. Ja täpselt nii algajana ma end tunnen, isegi juba kogutud kogemuste najal.

Ja kuigi retsepti mul endiselt pole, tean ma küll, et siniseks keedetud muna on lõplik, ning vähesed on nõus seda sööma.

Jäägem tooreks, eks!?