Oravat oodates ehk kirjutatud suvel, kui ideed hingavad

Kui saaksin valida endale veel ühe nime, siis oleks see Suvi. Või Päike. Või Puhkus. Triin Suvi Tars - kõlaks uhkelt, eksole!? Tean üsna selgelt, et töötan päikesepatareide pealt.

Suvel on minu elus tähtis koht - olen sündinud suvel, suvel on inimeste nägudel näha rohkelt siirast õnne ning aias on külluses päikese joonistatud kirevaid lilleõisi. Naudin seda ning mõistan ühtäkki, et nende hetkede loojad oleme me ise. Ise teeme oma kodud, istutame oma lilled, keedame oma kohvid ja naeratame oma kallitele. Loome õnne, oleme loovad ja loojad.

Suvi on loomiseks parim aeg

Suve sa lihtsalt tunned. Suvi toob sooja, lihased lasevad lõdvemaks ja pinget on elus vähem. Suve näed, sest ta kaaperdab osa öötundidest enda bilanssi ja annab päevaruumi olemiseks juurde. Soojad suvised vihmad pesevad maha muserdavad mõtted ja loovad uutele ideedele kohta. Kohta, mille täitmisega pole vaja kiirustada.

Natüürmort

Mulle meenub selle iluga ümbritsetud olles põhikooli kunstiõpetuse tund, kui pidime maalima natüürmorti. See vaas oli kole. Need imelikud pruunid juurikad polnud isegi söödavad, vaid vahast ja plastmassist. See pilt oli juba enne algust surnud. Tulemus oli lihtne - ülesanne täidetud kehvasti. Kolm.

Neid hetki leian oma koolielust mitmeid, kus minus ei tärganud mitte uudishimu, kirg ja loovus, vaid trots, viha, ebaõnnestumise ootus. Ja tegin endale selgeks, et minust kunstnikku ei saa. Tundus, et loovat kunstilist nägemist on minus selleks liiga vähe – arvasin, et iga kunstnik peab oskama maalida. Ja jäin õpetajalt saadud tagasiside juurde.

Alles hiljem (ning suuresti koostöös silmaarstiga) olen õppinud mõistma, et kõik inimesed ei näe ruumi ja asju ühetaoliselt. Ning ma ei mõista oma kunstiõpetajat hukka, vaid olen talle tänulik. Kooli kunstiõpetusest tean selgelt, et nature ja morte (prantsuse keeles surnud loodus) jäägu teistele, sest mind selline vaikelu vahtimine õnnelikuks ei tee. Mulle meeldib jälitada rõõmsalt silkavaid oravaid oma aias fotoaparaadiga. Teha kunsti kangaga, labidaga, kääridega, kividega. Talletada aegade loosse roostes tööriistad või vanad supipotid. Ja siis neid mitte pildile maalida.

Oodates oravat

Usun, et loovus algab tühjusest. Ruumist ja hetkedest, mis pole teiste nõudmisi ega mind ennast täis. Mind inspireeris hiljuti üks kolleegi lugu suvepuhkuse plaanidest, mis põhjustavad stressi ja suutmatust kõike soovitut ellu viia. Mõistsin, et parimad hetked on plaanivabad. Või kui ongi plaan, siis vaid jupike. Ja suur hulk vaba ruumi selle ümber.

Selliste hetkede musternäide on, kui võtan tassi kohvi ja istun terrassile oravat ootama. Kuulatan, kuidas tuvid uhhuutavad ja tuul sahistab lepalehtedes. Teen seda teadlikult, ent järjest väiksema pingutusega, et hoida tühja ruumi. Et orav julgeks tulla. Mõtlen, kas viia talle seemneid, ent otsustan mitte sekkuda.

Nii ongi, et söögimaja on seemnetest tühi ja orav kalpsab järgmisena sarapikku oma varusid täiendama. Jäljed viivad edasi maja taha metsa, kus väike aednik juba eelmistel aastatel oma tagavarasid on hoidnud, ning luban täie rõõmuga värsketel pähklipuudel pikemaks sirguda.

See pole seisev hetk, vaid tasaselt kulgev vaatlus. Tuul sabistab sarapuid, mille tipmised lehed on rõõmsalt punetavad. Sarapikku, mille oravad on lõuendile pannud.

Kui loovusest saab plaan, on tulemuseks nature morte

Tööelus kohtan tihti loovuse ärgitamist viisil: "Noh, mõelge nüüd kastist välja!"

Tõtt öeldes pole ma päriselt kunagi mõistnud, miks peaks keegi end või ennast koos oma tööga kasti pakkima ja siis leiutama viise sealt pääsemiseks. Kangesti tekib mõtteisse paralleel, justkui teeksime endast ja oma tööst nature morte'i.

Aga midagi, mis on juba surnud, on võimatu taas elavate hulka tuua. Seega - kus on see uus ärkamine ja loovad ideed?

Minu jaoks tähendavad kastid kolimist. Asjade tassimist ühest kohast teise. Ajutist konserveerimist või omanikuvahetust. Idee on tavaliselt olemas juba enne seda, kui asjad kasti pakkida, olen märganud. Ma pole kunagi proovinud paigutada ennast kasti sisse, et sealt siis glamuurselt ja suurte ideedega väljuda. Kust ometi pärineb selline stereotüüpne ootus, et me kõik elame kastides oma igavat igapäeva?

Kas peaks proovima?

Ent kui ikkagi mõttes proovin end kasti sisse paigutada, siis märkan, et see kast on tavaline - sel on põhi, küljed ja katus. Olen endale valinud küllalt igava variandi, ent selles on piisavalt tühja ruumi, et mahun seal oma mõtteid mõtlema. Teen kiire järelduse, et aktiivne tasane loodusvaatlus inspireerib rohkem kui kastis istumine. Ja justsama taban end küsimast, miks nii vähesed kasutavad võimalust enesest hoolivalt endale lubada avaramat ruumi ning selle asemel valivad olla kasti surutud...?

Loovuse lihtsus

Ma ei tea, kas loovus on anne, harjumus või lihtsalt lubamine. Aga tean, et suvi õpetab mulle igal aastal uuesti, et loovus ei vaja sundi ega suunda. Ta vajab ruumi. Valgust. Ja vaikust.

Istun, vaatan ja ootan tähelepanelikult – nii loongi. Mitte tingimata midagi käegakatsutavat, vaid ruumi iseendale. Ruumi, kus ideed saavad tulla, minna, küpseda või hoopis ununeda. Ja see ongi hea. Sest mitte kõik mõtted ei pea saama teoks. Mõni mõte on lihtsalt selleks, et olla.

Nii nagu suvi – ta ei küsi, kas oled valmis. Ta lihtsalt tuleb. Ja kui oled kohal, siis märkad, et kõik on juba olemas. Loovus, rõõm, rahu. Ja orav, kes kalpsab üle terrassi, justkui kinnituseks, et elu liigub edasi ka siis, kui me lihtsalt istume ja vaatame.

Ma ei vali endale uusi nimesid. Aga kui keegi hüüaks mind Suveks, siis vastaksin rõõmu ja naeratusega. Loovalt.