Mulle on sõnad tähtsad. Teen vahet, kas ütlen "kasulik" või "väärtuslik", valin, kas öelda "sina" või "Teie", püüan olla teadlik, kas "vajan", "soovin" või "tahan".
Seletage palun mulle, misasi on karjäär
Ühel mõnusal õhtul sõpradega mõtisklesime selle üle, mida karjäär tähendab. Kellel seda on ja kel napib? Ja kes seda üleüldse teha tahab?
"Auk, suur ja kopaga kaevatud," tuli esmalt mõttesse.
"Ja tööalane edenemine, justkui redeliga üles ronimine."
"Kuidas," küsin ma, "see teie arvates loogiline on?"
Kui oleksin kunstnik ja joonistaksin seda paberile, siis kas teeksin redeli koos seal turniva pärdikuga, või hoopis suure augu, kus turnivad traktorid - selles on ju küsimus.
See tee viib teisele poole maakera
Ehk tõesti saab karjääri tehes kaugele, kui meenutada Lotte multifilmist liivakastis kaevamise seika. Aga päriselus ei käi need asjad nii. Kui ikka kaevama asud, leiad end sügavamalt, järjest sügavamalt. Ent mitte tingimata Austraaliast.
Igapäevases kõnepruugis kasutatakse palju metafoori, et karjääriredelist saab üles ronida. Kohe meenub muinasjutt oavarrest, mis taevasse viib. Ka sellest, kuidas kuningas kuu peale kippus. Ja kuidas Pantalone ühe hetkega kümme korda kuulsamaks saab.
See on tõesti üks tohuvabohu:
Ronid redelist, ent kas ikka üles? Ehk laskud hoopis alla?
Või kukud alla?
Kaevad end sisse? Vajud sisse? Ja alles siis ronid üles?
Sind tõmmatakse sisse ja siis paisatakse taas välja?
Kas sind aidatakse või tõugatakse? Tõmmatakse?
Kes siin pildil pingutab?
Kas karjäär tekib lõhkamise tagajärjel?
Võib see kokku variseda?
Jõuan mõttes uue teadlikkuseni, et kui redelit vajad, oled tõeliselt hätta jäänud ega saa enam oma karjäärist välja. Või kui see plahvatab, võid kõrge kaarega sealt välja lennata.
Karjäär võib su sedavõrd endasse emmata, et unustad täielikult, kuhu tegelikult teel olid. Kuidas õigel ajal näpp peale panna ja seda märgata?
Kas sind edutati või kukkusid sisse?
Vahel, kui keegi räägib oma kogemusest, kuidas teda uuele tööle kutsuti, edukalt värvati, märkan end mõtlemas karjääri kukkumise üle. On veider, et tegelikult, päriselus, on see uhke tunne, kui sind on märgatud ja tunnustatud. Lehitsen ajaviitekirjanduse sildi all kuulsaks saanud "Peteri printsiipi", mille põhiessents seisneb selles, et igaüks edutatakse lõpuks oma ebakompetentsuse tasemele. Neid viise on erinevaid, ent kõiki situatsioone iseloomustab asjaolu, et inimene ise ei saa sellest aru, miks teda edutati.
Nii võiks samahästi kujutada seda sissekukkumisena, lõksu langemisena. Valikuna, mida sa pole päriselt ise teinud.
Või kas ei muutu olukord kehvaks vaid sel juhul, kui oled jätnud redelialuse kindlustamata? Olen seda varianti omal nahal proovinud - kevadel õunapuid lõigates redeli mädamaale püstitanud ja selle pealt kergelt kummuli käinud.
Mõistagi on juhustele vaja ruumi jätta, ent kuidas märgata, kui see ei viinud sind tegelikult heas suunas ja lasid end lihtsalt virvatulukestel meelitada?
Kuidas ma siit välja pääsen?
Ja ikkagi on edu võti tahtmises karjääri teha. Või nii meile õpetatakse. Tuleb ronida kõrgemale, liikuda kiiremini ja teha karjääri.
Ent kui siiski avastad, et sul karjääriga ei ole enam head suhet, kas oled valmis karjääri pöörama, vahetama või suisa maha jätma?
"Ma olen traktorist ja ainult seda tööd ma teen!"
See tsitaat ühest kodumaisest filmist tuletab ikka meelde, et mitte kõik inimesed pole valmis selga pöörama oma kunagistele valikutele. Ja kas peakski? Ehk on mõistlik endale oma tänane hetk meeldivaks mõelda ning mitte kuhugi edasi trügida?
Huvitav, kes ma oleks ilma karjäärita?
Küsin endalt, kas võin ühel hetkel otsustada karjääri maha jätta. Ei, ma ei mõtle pensionile jäämist, vaid hoopis eluviisi, kus lihtsalt kulgeda, naudiskleda ning mitte midagi saavutada.
Aeg-ajalt silmitsen kodutee kõrval olevat karjääri, kust on välja veetud koormate viisi liiva. Kas saabki karjäär lihtsalt otsa, kui sinus pole enam ühtegi maapõue kalliskivi?
Väga lihtne on pidada ennast oma tööks - olen midagi, mida teen. Aga kes ma tegelikult olen, kui ma ei teegi midagi? Mahajäetud liivakarjäärist saab supluskoht. Kristallidest tühjaks kaevandatud maapõue pannakse kruusakivid. Mäekuhilad lükatakse orgu ja tasandik istutatakse täis puid ja külvatakse lilleseemneid. Seega - midagi on ikka alati olemas ka siis, kui karjääri enam pole.
Luban endale hetke või paar, et jalutada mõtteis karjääri - astuda paar sammu alla, turnida mõnedest konarustest üle ja ronida redelist, silmata puhkehetkes traktorit ja õitsvaid lilli.
Võtan olla ilmavaatleja.
Ja siis äratab mu meeled üks jupp lapsepõlveluuletusest, mis kutsub tagasi tööle:
On kevad käes ja traktorist
ei saagi välja traktorist,
sest iga usin künnipäev
on uue põllu sünnipäev.
...
/Leelo Tungal, "Sul on teha mehetöö"/
留言