Muutuste ellukutsumine on midagi, mille peale vaid üksikud hullunult hõiskavad ja töösse tormavad. Enamus inimesi jäävad reserveerituks või töötavad muutuste vastu. Seda isegi siis, kui need muutused viivad nende endi soovitud suunas. Minuga on vahel on nii, et mõtlen, et tahan muutust, ent seda ei juhtu. Või kas seda siis üldse tahtsingi? Või millist muutust ma üldse soovisin? Kas mina soovisin või tegi seda keegi teine minu eest?
Lihtne on elada, kui sul on millestki puudus
Ühel päeval tabas mind tõdemus, kui lihtne on elada, kui sul millestki puudus on. Miks? Sest siis elad iga päev nii, et toimuks muutus soovitud suunas. Seejuures ei pea oluliselt pead vaevama, kuhu suunas peaks minema. Siht on selge. Kui aga oled jõudnud sinna punkti, et kodu on kaunis ja soe, pere on õnnelik, kõht täis, meel on lahutatud, sõbrad on kallistatud, töö rõõmustab, teatripilteid ostes rahakott ei hammusta, kütusehinda ei mäleta ja lähed hea tujuga nii tööle kui koju, siis kuhu on siit veel edasi minna? Kas peaks tegema vähem tööd või rohkem tööd? Kas peaks valima uusi hobisid või proovima mittemidagitegemist? Kust läheb joon rahu ja rahutuse vahel?
Ma ei julge oma unistust täita, sest siis jään sellest ilma
Mind teeb rahutuks teadmine, et võin oma unistused täita. See võib olla isegi lihtne, kui mõtlen näiteks uue lillepeenra kaevamisest, et minu maja ümber õitseks rohkem värvilisi õisi kui naabrinaisel. Ent iga kord, kui hüppan üle oma varju, saan teada, et olen oma unistusest ilma jäänud ja pean leidma uue.
Olen kohanud inimesi, kes ei julge väga agressiivselt seada plaane oma unistuste täitmiseks, sest neid valdab juba enne kogu protsessi kavandamist suur ilmajäämise tunne. Lein.
Unistused ja eriti nende täitumine peaksid tegema õnnelikuks, kas pole? Kas pole need siis need ÕIGED unistused?
Needsamad inimesed, kes ei ole valmis oma unistusi ellu viima, on näidanud üles fenomenaalset fantaasiamaailma. Kõik on detailideni paigas - värvid, lõhnad, inimesed, olustik. Kogu edu on planeeritud. Kui ainult saaks selle esimese sammu teha, et kõigega pihta hakata!?
Muutus tuleb ebamugavusest
Ekslik on arvamus, et mugavustsoon tähendab kõigi inimeste jaoks sama asja. Et mugavustsoonist väljumine võimaldab meil teenida rohkem raha, kõndida rohkem samme, joosta rohkem kilomeetreid, osta parem auto ja ehitada suurem maja.
Arusaam, et tegutsemise asemel veel rohkem tegutsedes muutub vaid tempo, on viinud mind otsingutele, mis on minu tõeline ebamugavus. Unistaja jaoks on tegutsemine kõige suurem ebamugavus, sest fantaasiamaailmast tuleb astuda reaalsete tegevuste maailma. Minu jaoks on suur ebamugavus mitte midagi tegemine, vaid mittemidagitegemine.
Mida täna tegemata jätta?
On vast ebamugav küsimus. Aitäh selle eest!
"Mida sa jätad täna tegemata, et astuda samm lähemale oma unistuse täitumisele?"
"Kas taipasid, mis on su unistus?"