"Kuidas sul läheb?"
Kui oled kedagi kohanud, kes sulle sellisel moel küsimusi esitab, oled ehk kogenud, kuidas see küsimus võimaldab jääda mugavalt neutraalseks. Küsimusest "Kuidas sul läheb?" ei eelda me, et küsija ootaks tegelikku vastust. Seevastu hetk, mil keegi vaevub "päriselt" küsima, võib jalust rabada.
"Aga kuidas sul PÄRISELT läheb?"
See on minu viis märku anda, et huvitun sinust siiralt ja tegelikult. Mind huvitab, kuidas sul läheb. Ent siin ei saa mugavalt ainult küsimusele nõjatuda - küsimus eeldab ka vastuse ärakuulamist. Aega selle jaoks. Valmidust võtta vastu seda, mida vastajal on pakkuda. Oskust selle hetkega toime tulla.
Minu praktikas on olnud momente, kus nende lihtsate küsimuste peale vallanduvad pisarad, keha vajub kössi ja emotsiooonid vallutavad maailma. Mitte igaühes pole südikust selles olukorras ise püsti jääda. See on superviisorite-coachide töömaa kõige paremas mõttes. Meid on selleks treenitud. See aga ei tähenda, et oskust märgata, olla kohal iseenda ja teiste jaoks ei peaks ise oskama.
Luba, ma näitan, kuidas.