Sügis toob endaga kaasa muutused. Töö on taas aktuaalne ja hakatakse uue hooga eesmärkide täitmise suunas rühkima. Ilm on kehv ja suvine sillerdav ning positiivne meelsus asendub torssis nägudega, mis vaevu tuules ja tormis laperdavate vihmavarjude ning küürus selgade vahelt paistavad. Ümberringi on näha ja tunda, kuidas soe, turvaline, rõõmus keskkond vahetub karmi vastu. Rasked mõtted, sõnad ja teod, mis on suvi otsa oodanud hetke, et neid taas tõsiselt võetaks, tehakse ära nüüd. See muster on läbiv ja kordub aastast aastasse.
Ma jään ellu!
Kui muutusi tuleb igast suunast, on keeruline nendega toime tulla. Mõistlik inimene kaitseb end. Kaitseb nagu oskab, nagu suudab. Kui muutusi tehakse läbimõtlematult, kärsitult ja laiemalt põhjendamata, on lihtne end tunda nagu saaklooma, keda püütakse mitmest küljest pikali joosta, maha murda. Kas õnnestub varjuda, jõuad pageda või langed ohvriks?
Niipea, kui kiskja energia raugeb, on rahu taas maa peal. Ent suhted pole enam endised. Konflikt on juba õhus olnud. Saakloom tajub, kes teda jahtis ning see tunne ei lahtu koheselt, kuigi näiliselt võib olla kõik endine. Iga uue muutuse läbisurumisel on meeled endisest veelgi erksamad ning reaktsioon väledam. Isegi väike muudatus võib kaasa tuua valusad tagajärjed.
Kiskja ja saaklooma jäljed on tallutud ilmekate vorpidena maapinda, need on saanud osaks kultuurist. Iga järgmise muutuse tegemine läheb üha raskemaks.
Sa ei ole kiskja, ma ei ole saak
Ometi on võimalik muutusi kavandada ja ellu viia nii, et pole kiskjaid ega saaki.
Kuigi on lihtne mõelda, et kui mul juba on muutuse ellukutsumiseks vajalikud elemendid olemas - visioon, oskused, ajend, ressursid ja tegevusplaan, siis kõik juhtubki õigesti.
Ent kiskjateta muutus vajab enda kõrvale ka hoolivust, austust ja empaatiat. Tihti kohtan hoiakuid, et muutuste tulemusel jagunevad selles osalised võitjateks ja kaotajateks. Aga see pole võidu peale mäng. Oluline on, miks ja kuidas seda tehakse ning mis saab inimestest edasi. Muutuse elluviija valik on, kas seda teha agressiivselt või hoolivalt, kärsitult või rahulikult aega võttes, paljusid nüansse arvestades või joonlauaga.
Ja teisel poolel on oluline näha, milliseid võimalusi muutus toob, mitte seda, milline teekond otsa saab. Siiski on neid, kelle jaoks perspektiivi muutmine ei tule kõne alla - aega on liiga vähe, kompetentside või enesehinnangu kitsikus takistab uusi valikuid tegemast, harjumuspärane on mugav.
Uudishimu uue suhtes
Minu enda jaoks on muutusteks valmisolek olnud läbi aegade üks olulisemaid arengutreeningu ülesandeid. Kuidas muutuste olukorras olla see, kes ei lase kiskjal agressiivselt käituda ning minul endal sattuda saaklooma rolli? Kuidas leian mina võimalusi, mitte ei näe vaid uste sulgumist? Kuidas näha muutuses uusi valikukohti, mitte pelgalt valukohti? Ja nii iga kord?
Niisamuti, nagu olen otsustanud olla õnnelik, olen ka otsustanud võtta igast olukorrast enda jaoks parima, minna muutustega uudishimulikult kaasa, uurida neid igast küljest ning tervitada uut. Ka seda, kui vahel on vaja pildist korraks välja astuda ning jälgida toimuvat distantsilt. Ka siis, kui tunnen ärevust tundmatuse ees, võtan usaldada.
Olles uudishimulikud toimuva ja üksteise suhtes, pole meist kumbki kiskja ega saak.
Aga kuidas Sinuga on?