Ühte meie talveõhtust jalutuskäiku ääristasid mõtisklused juhtimisülesannetest. On hetki, mil juht oma meeskonda üles töötades täidab korraga mitmeid rolle - lisaks juhirollile on ta ise endale asjaajaja, värbaja, kinnisvarahaldur, arhitekt, turundaja, jurist, projektijuht, finantsjuht ja mida veel iganes vaja. Ning sageli kasutatakse mitmeid rolle täitvate inimeste kohta metafoori, nagu vahetaks nad peas mütse. Justnagu müts illustreeriks teist rolli piisavalt...?
Liiga mitu kihti
Tol õhtul oli kõigi miinuskraadide vahelduseks juhtumisi erakordselt soe. Nii möönsime, et harjumuspäraselt end riietanutena olime endile selga ajanud liiga mitu kihti.
Tõmbasin kohe paralleeli tööellu. Kujutle vaid, kui iga roll, mida oma töös täidad, nõuaks eraldi riietust!? Et tunneksid füüsiliselt, millal ja millises rollis oled.
Ning mis saaks siis, kui ajad kõik need riided endale ühekorraga selga?
No ikka nii, et pesu peal on sukad, siis karupüksid ja siis suusapüksid. Ja särgi peal on soe pesu, mille peal pullover, villane vest, kampsun, paks sall ja dubljonka. Ja siis torusall, mis on kõrvadeni sikutatud. Ja müts, kõrvaklapid ja mütsitutt, kapuuts tõmmatud veel üle. Ja seljakott arvutiga on seljas. Jalas on sokid, saapad ja kõige otsas lühikesed trikisuusad. Käpikute all on sõrmikud. Käes suusakepid, uksekaardid ja telefon. Kummagi randme peal ilutseb käekell. Prillid on ees, päikeseprillid on ka ees.
Või kui peaksid iga kord terve vormi välja vahetama, kui hakkad teisi ülesandeid täitma?
Noh, et kõigepealt ajad selga korstnapühkija musta vormi ja rullid tuustid ja luuad ümber kere. Ja siis - siuh-viuh - kraamid kogu krempli seljast, tõmbad pähe valge kokamütsi, tõmbad selga valged riided, kätte kummikindad ja maski ning pistad lusika taskusse. Ja siis, hetk hiljem riietud viisakasse kostüümi või ülikonda. Ning viksid kinganinad läikima. Ja kohe peale seda haarad helkurvesti, lumelabida, et minna tänavat lumest puhastama...
Ja siis taas kontorivormi.
Kus Su tähelepanu nüüd on?
Luba ma arvan! Ma usun, et sa tegeled praegu täielikult enda ümberriietamisega. Sul ei ole hea, sest üksteise peale pressitud kihid ei ole mõeldud korraga kandmiseks. Su keha leemendab palavusest, näpuotsad aga külmetavad, sest vereringe on peaaegu miinimumini kinni pressitud. Sa ei suuda reageerida sellele, mis ülesandeid sa konkreetses rollis peaksid täitma, vaid tegeled kubujussiga. Kas pole nii?
Kuhu mu aeg kadus?
Just nii kujutan mina ette multitaskingut või kolesõnaga rööprähklemist - sa ei tegele sisulise tööga, vaid ainult ümberlülitustega. See sööb su aja ja närib hinge. Midagi ei saa tehtud. Aga see ei pea tingimata olema miinusprojekt.
Milliseid rolle eelistad ise kanda ja millised meelsasti ära annad?
Kui plaanid nutikalt oma tegevusi, võib ümberlülitus ühelt rollilt teisele tagada vajaliku mõtlemisaja, puhkehetke ja anda aega korraks peatuda. Küsimus on, kui palju rolle kui pika aja jooksul on sinu piir? Kui kauaks sean fookusesse ühe konkreetse teema ja kui palju pean pingutama, et sellesse rolli end valmis seada?
Kuidas sa tead, kui sa pole proovinud?
Kõiki rolle ei pea ise proovima. Niisamuti ei pea ju poes kõiki riideid selga proovima, et mõista, millised võiksid selga sobida. Hea juht omab vähemalt ettekujutust, kas moes on parasjagu laia või kitsa revääriga pintsakud, värvilised või tagasihoidlikud sokid. Kas hetkel on rohkem vaja kokkasid või korstnapühkijaid. Ning millistes rollides ta ise õnnestub. Muidugi, kui ikka vaatamisest ei piisa, tulebki selga proovida.
Ja siis... maandud koju ning võtad kõik seljast.
Suures hallis
soojas sallis,
keha ümber villavatid,
kaela ümber pehmed rätid,
sada sõlme kukla peal,
veereb vaevaliselt seal
ema kallis silmatera
/Lea Nurkse/