"Kui oleksin suure organisatsiooni juht, kas saaksin samamoodi kodukontoris olla – pidada koosolekuid võrkkiiges ja kasta lõuna ajal varbad vette?"
Nii küsis mu abikaasa, kui töölõuna ajal terrassil leiba luusse lasime. Enne koroonaaega oleks me lisanud sellesse lausesse kindlalt sõna "puhkus". Kui meenutan kontori tähtsust oma tööelus, siis kangastub mulle üks minu juhtidest, kes tavatses ikka öelda:
"Tule, astu mu kabinetist läbi, kui sul mingi mure on. Mu uks on alati lahti, olen olemas."
Tema kabinetist möödudes tõmbasin ikka keha trimmi. Mitte edevusest, vaid hirmust. Siiski, ärge mõistke valesti - mul on oma juhtidega olnud valdavalt väga hea kontakt, ent vaistlikult mõtlesin iga kord, kas kõik ootused olen ikka päriselt täitnud, ehk olen midagi unustanud? Isegi juhul, kui ta oli mulle meie üksühtedel kinnitanud, et kõik on parimas korras.
Juht koos oma kabinetikujulise kapsliga tekitas minus alateadlikku tööstressi.
Ja isegi mitte juht kabinetis, vaid ka kabinet ilma juhita - sünge, range, distantsiga ning diivanisse rasketest juttudest vajutatud lohuga.
See ajajärk on läbi.
Alles nüüd, mil sain aru, et seda kõike juba ammu minu tööpäevades pole, tõdesin, kui kerge on töötada. Juht on mul ikka, kuid isegi kontoris pole tal oma kabinetti ja võime kõrvuti istuda. Võime koridoris trehvata juhuslikult või teadlikult. Või istuda koos kodukontoris ja Teamsis.
Juht on eeskuju
Minu tööelu algusaastatel andis juht eeskuju, kuidas tulla hommikul vara ja lahkuda kõige viimasena. Olid erakordselt julge, kui marssisid tööpäeva lõppedes koju, kui juht veel oma laua taga istus. Mitte kõik minu kolleegid ei julgenud seda. Üksteise ületrumpamine käis töötatud tundide ja magamata ööde arvestuses. Visati nalja: "Puhkusel olles võid valida, millistel koosolekutel käid."
Olid ajad, mil töötund devalveerus erilise hooga.
Ja siis andis juht eeskuju, kuidas sportida, sest terves kehas on terve vaim. Ning kõik pidid sportima, kasvõi hambad ristis.
Vaimsed ja füüsilised ülepingutamised võivad mõlemad viia läbipõlemiseni. Kui juht iseenda eest hakkas hoolt kandma, survestas ta ka töötajaid, et tuleb õigel ajal koju minna ja puhata, kell viis vibutas ta hoogsalt näpuga kella suunas. Juhtimine võib olla range ja korraldav.
Või siis mitte.
Lapsed
Kui mõtlen eeskujust, mõtlen alati laste peale. See, millist eeskuju anname kodus oma lastele, on samaväärne, kuidas töökeskkonnas juht on eeskujuks oma töötajatele.
Me hoolitseme selle eest, et laste hambad oleksid pestud ja seljas puhtad riided. Teeme ise ka nii. Hoolitseme uneaja eest ja püüame mõistlikul ajal vihjata magamaminekule. Loeme raamatuid, et nad näeksid, et nii tehakse. Räägime tööst, õppimisest, jagame oma avastusi. Puhkame, käime teatris ja kutsume sõbrad külla. Me mängime mänge, et teha keeruliste ülesannete lahendamine lihtsaks. Me läheme õue ja kastame varbad vette. Me logeleme ja spordime mõõdukalt. Niidame muru ja kastame lilli. Peseme autosid ja koristame tuba - pingutame tuntavalt ebameeldivaid töid tehes. Saeme maha metsas mahalangenud puu ja tõmbame telekajuhtme enne äikesetormi stepslist välja. Käime metsas marjul ja lubame endale vahel võõrastes kohtades ära eksida. Jutustame üle aia naabritega. Teeme lõket, küpsetame pulga otsas saia ja kallistame üksteist.
See eeskuju on palju enamat, kui distsipliin tööaja ja -koha osas, kas pole?
Töökultuur võib olla soe ja toetav
Jah. Oma tööelule tagasi vaadates tõden, et see on muutunud järjest inimlikumaks ja mitmekesisemaks. Kultuur on selline nagu juht selle loob. Kui loob vabadusi, on vabadust. Kui annab vastutusi, võetakse vastutust. Kui õhutab lahendusi, leitakse lahendusi.
Kui juht on ise mitmekesine, saab ka töökultuur olla selline.
Kallis abikaasa, su küsimusele vastan "jah". Sinu organisatsioon olgu sinu nägu - võrkkiigega või võrkkiigeta, kuidas otsustad.
