Ühel õhtul ei läinud me jalutama. Me ei jalutanud ega rääkinud. Ma ei kuulnud seda, kuidas Sul tööl läks. Ma ei küsinud. Ja Sa ei vastanud.
Olime küll mõlemad kodus, kuid meie ruumil puudus ühine osa. Meie ümber olid seinad ja laed, akende ees kardinad ja televiisorist tuli uudiseid. Aga me ei saanud kokku.
Mul ei olnud pesu veel triigitud, kui Sa juba teki alla magama pugesid.
Kas me ei lähegi täna jalutama?
Kell oli juba öö serval ja magamaminekuks õige hetk. Lasin Sul lambivalgel silmad sulgeda ega lõpetanud kohe triikimist. "Ma saan kohe valmis," mõtlesin.
Mind valdas solvumine, üksindus. Olin Sind kohanud, kuid mitte Sinuga koos olnud.
Ning mind valdas kahjutunne kaotatud ajast. Ma oleksin tahtnud sel õhtul päriselt kuulda, mis Sind rõõmustas, mis häiris. Aga sõnad ei tulnud minu seest välja. Lõpetanud toimetused, läksin istusin jahedale õuetrepile ja vaatasin taevas säravaid tähti.
Ma ei taha neid sõnu siia toapõrandale laotada
Silmitsesin mõtlikult läbi ukseklaasi valgustatud tuba ja kujutasin elavalt ette, kuidas sõnadevool ühtlase kihina põrandale langeb. Kõik need mõtted, mis kannavad endas tööpäeva koormat, laotuvad parketipragude ja vaibanarmaste vahele. Iga huultelt pillatud sõna leiab endale koha, kuni ühel hetkel need tolmuimeja ja pesulapiga kokku kogun. "Ma ei jaksa nii tihti koristada!" Võinuksin olla rõõmus, et täna ei lubanud ma sel juhtuda. Ent tegelikult tundsin ängistust, et hoidsin mõtteid enda sees kinni.
Pean oma mõtteid tuulutama
Seal trepil istudes mõistsin, et oleme harjunud rääkima õues - vabas ja seinteta ruumis. Pillavalt, lahkudest neist kohe, kui nad välja on öeldud. Seal ei kohtu me nendega enam uuesti, sest rada on iga kord erinev.
Tuul pühib nad ära.
Vihm peseb nad ära.
Päike kuivatab nad ära.
Alles nüüd taipan, mida tähendab tegelikult mõtete tuulutamine.
Lähme õue?