Ärkasin õndsa tänutundega - minu sabakont oli vastu Sinu sabakonti. Tundsin toetust, turvalisust, et olen hoitud. Mõistsin, milline imeline tasakaal see on. Meie kahe vahel.
Ise
Sellest hommikust võtsin kaasa teadmise, et tasakaalust rääkides keskendume sageli vaid iseendale. Kas liigun palju või vähe? Töötan palju või vähe? Kas magan piisavalt? Kas tunnen end väärtuslikuna? Olen õnnelik või õnnetu? Kas suudan veel rohkem kui seni arvasin?
Neis küsimustes tekib kiusatus puudutada joonlaua mõlemaid otsi, käia ära alguses ja lõpus, ning selle pealt otsustada, kus on minu jaoks kõige mugavam punkt. Ent ühe punkti märkimine tähendaks, justkui ei saaks sealt enam lahkuda. Ja ka seda, et kui olen kohale jõudnud, olen kohal, alatiseks. Mugavustsoonis. Tasa.
Kuhu areng jäi?
Pidev enesearengu õhutamine viib meid tasakaalust välja. On ootus, et olemegi pidevalt uue otsingul ning ei peatu. Või kui, siis vaid viivuks. Konflikt arengu ja tasakaalu vahel on justkui ettekirjutatud ning üks puksib teist pidevalt pildist. Kas õnn peitub tasakaalus või selle otsimises? Tõesti pean valima?
Kas olen piisav, kui ma mõnda aega suure hooga ei arene?
Kiikumine toodab õnnehormooni
Mind kiusab teadmine, et kiikumine, mis justkui annab tegevust, ent ei vii kuhugi, toodab meie kehades õnnehormooni. Ometi olen ju lõpuks ikkagi paigal, pole kuhugi läinud, midagi rohkemat teinud ega suuri asju avastanud. See lihtsalt hoidis mind tegevuses ja tekitas hea tunde. Tasakaalus ja mugavuses, kuid õnnelik. Miks ei saa siis sellega leppida ja ikka on tahtmine millegi parema järele?
Ja kuhu jäid teised minu ümber?
Hommikune sabakondihetk tuletab mulle meelde olulisi märkamisi meie perest. Kunagi pole nii, et kõigil on korraga raske või et kõik oleksid samas maailma otsas. Ikka on nii, et kui ühel on raskem, on teisel rahulikum. Kui keegi kardab, on keegi julge. Kui keegi räägib, siis teine kuulab. Kui üks pingutab, siis teine toetab.
Nii on, et loome tasakaalu sageli mitte enda sees, vaid endast väljaspool ja teiste abiga, et tekiks täiuslik harmoonia.
Ole minu peegel
Nii näibki, et mitte ainult hetk iseendaga peegli ees pole see, millel fookust hoida. Meie kõigi omavahelised ühendused ja peegeldused on need, mis loovad ühise tasakaaluruumi. See, kui mul tekib tahtmine piiluda üle ohtliku serva, on võimalik vaid siis, kui tean, et hoiad mul kõvasti käest. Ja kui olen proovinud, tean täpselt, kus äär on.
Sinu kord?