Ärkan öösel kell neli ja tunnen, kuidas mu õlg valutab. See pole esimene kord. Mälestus heast unest viib mind otsingutega kusagile poole aasta taha. Olen kulutanud oma keha midagi vastu andmata - rassinud puid tassida, kive laduda, võsa trimmida, ent sirutamiseks pole endale palju võimalusi andnud. Mõistagi - tagantjärele oleme kõik targad ja teadmine tasakaalupunktist tekib ikka alati pärast seda kõike, mida võinuks vältida. Ja see pole lihtsalt ühekordne juhus, vaid kõik see on ju toimunud pikka aega ja märkamatult.
Võibolla võimaldanuks lihtsalt uue padja ostmine õigel hetkel pöörata protsessi teises suunas, ent...
Algab remont
Te küsite, et kuidas ometi nii ruttu mõte sinnani jõudis? Ka töises elus märkan vahel enda ümber neid, kelle mõte uitab mööda ulgumerd ning tuleb välja nagu vaalaskala ootamatult just sinu paadi all. Mõnede mõtted on aeglased, käivad käänulisi radu, teiste omad aga väledad, isegi vastupidises suunas kulgevad nagu "Teneti" film. Otsused muutustest võivad meid rabada ning nende tagamaad jääda ähmaseks.
"Meil on vaja uut voodit."
"Jah, olgu. Millist?"
/järgneb pikk paus/
"Kas meil siis on uut voodit vaja või ei?"
"Ma ei tea..."
Pikka pausi täidame kauplustes jalutades. Alati on pakutavatel variantidel midagi valesti - mõni voodi on liiga kallis, mõni ei sobi disaini poolest, mõnel pole funktsionaalsus justkui päris see, mis võiks. Tõde seisneb selles, et meil endil pole õrna aimugi, mida vaja on - kas tekstiilist peatsiga, pesukastidega, kõrget või madalat, lugemislampidega või öökappidega? Mis vahe on kontinentaalvoodil ja jenkkivoodil? Miks ühekihiline madrats pole piisav? Kas valida tsoneeritud või tavaline madrats? Või hoopis päriselt meie kehade järgi kohandatud? Kas lateks on hea või halb? Aga kookos? Kui veedame kolmandiku oma elust voodis, kas see võikski autoga võrdväärse hinna maksta? Kas meie voodi peaks olema parem kui lastel? Miks?
Me pole oma vajaduses kindlad ning see takistab otsustamist.
Paine välja mõelda õige lahendus on nii stressirohke, et isegi lihtsa valiku tegemine tundub võimatu. Iga otsustamiseks võetud lisaaeg paistab kõrvaltvaatajale labase venitamistaktikana.
"Aga meie voodi pole nii vana kui laste omad..."
"Ahsoo, siis on neile vist vaja ka uusi. Aga milliseid?"
/järgneb pikk paus/
Mõtlemine pole halb. Juurpõhjuste väljaselgitamiseks on vaja astuda samm, siis teine ja mine tea, kui palju veel. Tõmban mõttes paralleeli kala fileerimisega - suured luud leiad üles, väikesed luud leiad ka üles, kuid alati on ikka mõni harkluu märkamatuks jäänud. Nii ongi, et kui mõtlen isekalt oma olukorrale, siis tõesti, minu õlg valutab, kuid alati paistab leiduvat võimalus, et kellelgi on elu veel kehvem. Kuid kui ta pole eriline vinguja, siis ei tea ma sellest.
Et siis voodid...?
Juba mõnda aega olen haudunud mõttes, et tahaks tapeete vahetada. Aga teised pole selle mõttega kaasa tulnud. Kuniks ühel päeval kogemata kombel seinal peeglit sai liigutatud. Tapeet sealt alt oli täiesti teist värvi. Et siis:
"Noh, tegelikult peaks ikka tapeeti ka vahetama."
"Nojah, põrandad võiks ka uuesti teha, maja on nende aastatega ikka liikunud."
"On's asi nii hull?"
"Pane lood peale, näed ju isegi."
"Aga siis saame suured aknad, eks?"
"Mismõttes?!"
Kui keegi tahab midagi, tahab keegi teine veel ka kindlasti midagi. Oma tahtmise väljendamine võib lumepalliefektina viia ootamatute tulemusteni. Üks muutus toob kaasa järgmise. Ja need kokku võivad anda suurepärase tulemuse!
Nii ongi, et saame suured aknad. Ja uue vannitoa. Ja uue garderoobi. Kindlasti saame uue ökonoomsema küttesüsteemi. Sest seda soovib mees. Ja kõike muud soovib ka mees, sest seda kõike soovin mina. Ja ilmselt saame selle kõik just niisuguse komplektina, mis meile mõlemale suurt rahuldust pakub. Ja võibolla saame ka uued voodid, kui need ei maksa kokku kolme auto hinda. Ja lapsed õpivad lihtsalt leppima oma ebanormaalsete vanematega.
Stopp! Pane hoogu juurde!
On neid, kes plaanide kerides ühel hetkel enam sammu ei pea ning tõmbavad hooga pidurit. Ent on ka neid, kes saavad uutest ideedest täielikult adrenaliiniga piki pead ja ei suuda enam fantaasiaid pidurdada.
"Ehk saame ikka ka ühe uue auto? Elektrika?"
"Pea nüüd ometi!"
Mõned vajadused on toredad ning mõned hädavajalikud. Näiteks võime uute voodiraamide või -peatsite ostmist edasi lükata, kuid uusi madratseid vajame ikkagi. Kuigi ajutiste või vahepealsete lahenduste puhul kerkib minus alati küsimus, kuidas nendest üle saada, et need ei kujuneks igaveseks. Küsin endalt, kui kaua kannatada halba und, et lõpuks, peale pikka remondiperioodi ära oodata ideaalne magamistuba ideaalse unevarustusega?
Parima lahenduse ootuses ei saa jääda kannatama. Saagu madratsid! Ent tunne olgu pisut defitsiitne - napp puudujääk motiveerib lõpptulemuse nimel veel töötama.
Visad visandid
Plaanid algavad ruudulisest kaustikust. Neid saab joonistada, kustutada, uuesti teha. Saab sodida, mõõdulindiga mõõtmas käia ja sõpradega jagada. Iga kord, kui keegi küsib, miks me seda kõike teeme, saab meile ka endile selgemaks, miks me päriselt seda teeme. Või noh, see paneb iga kord ka pisut endas kahtlema, kas ikka tõeliselt oleme välja mõelnud, miks. Lihtne on öelda, et on vaja, et on vana või ebaefektiivne. Aga päriselt? Usk ja valikud pannakse proovile.
Mõned plaanid on paberil kaunid. Ent kui kisud kihi kipsplaati seinast ning avastad roosaks värvitud kaerahelveste raja soojustuse vahel, kerkib viha pidu pidanud hiirte suunas. Või on see hoopis elu paratamatus, et midagi, mida sa ei osanud ette näha, sunnib sind plaane ümber tegema? Kui oleme jätnud hiirtele uksed lahti, saame pahandada tegelikult vaid iseendaga. On meie otsus, et nad pole tulevikus enam oodatud meile pummeldama.
Aeg parandab plaanid
Mida rohkem on teekonnal avastusi, seda paremini mõtled läbi, mida tegelikult tegema hakkad. Aga see vajab aega. Kui rabeled süvenemata, võid lahendamist alustada valest otsast. Selle asemel, et kogu pere üksteise otsa kuhja elutoa diivani taha ajada, saab otsida võimalusi üksteise suhtes hoolivalt muutusi korraldada. Nii on, et osad ruumid on juba tühjad, osa mööblit on toas. Sõbrad mahuvad veel külla. Kõigil pereliikmetel on ühetaoline teadmine, et remont tuleb ning suveks on see läbi. Nii on, et koolitööde kompromiteerimise asemel otsime lahendusi, kuidas kraapida seinu ja põrandaid seal, kus konkurents ühele ruutmeetrile põrandapinnast pole nii tihe.
Ka muutustega saab harjuda
Ega asjata öelda, et muudatused vajavad aega ja harjumist. Kui oleme juba kolmandat korda erinevasse kohta oma magamistoa kolinud, ei tundu muutus enam sugugi hirmutav - vastupidi, see võimaldab avastada uusi seninägematuid vaatenurki. Ka on see tõeliselt ühendav tegevus - koos tassime mööblit, koos otsustame, millised asjad alles jätta või ära anda, koos kruvime lampe laest alla, koos koristame ja küpsetame pirukaid.
Niisiis, kui sulle endiselt tundub, et muutused on rasked, võta aega mõelda selle üle, kui hea on olla, kui su õlg ei valuta.