Raamatud on riiulis nagu inimesed kontorilauade taga. Või tänaval, ringi sagimas, lauanurgal virnas, elegantse lohakusega magamistoa öökapil, järjehoidjaga. Mõnel on nurk murtud, kaaned teibiga parandatud, lahases või plaastrid peal. Mõned ootavad bussipeatuses, mõned raamatukogus, mõni unustatud diivanile ja mõni jookseb sulle järele. On juhuslikke möödujaid ning neid, kes jäävad pikalt kõnetama. Justnagu möödakäija võib sind tänaval kinni pidada, et küsida juhatust, või hoopis peatada sind, et seoksid oma kingapaelad, et mitte komistada, võib ka raamat sinu hoogu pidada. Või edasi õhutada ja ergutada, et liigud õiges suunas. Ta võib sind ka kinni hoida nagu foori punane tuli, et anda aega asju läbi mõelda, pakkuda sulle pausi.
Suletud raamatud on nagu suletud inimesed
Ja kõik ei ava ennast. Inimesed võivad olla suletud, nagu raamatud, mida parasjagu ei loeta. Mõnel läheb avanemisega aega. Vahel jääb mulje, justkui ootaks raamat riiulis kedagi või midagi, mis peaks juhtuma selleks, et ta oma mõtteväljendust alustaks. Katkisest katusest läbivoolavast vihmaveest raamatulehti fööniga kuivatades võid avastada lehekülgi, mille olemasolust polnud sa varem teadlik. Ja ka neid lehti, mis kokkukleepunud ning igaveseks suletuks jäävad. Nad ei räägi ja sa ei saa kuulda nende mõtteid.
Kinnise raamatu kaas ütleb oma esimese sõna, justnagu hommikul selga valitud kleit annab vihje, kuidas täna end tunnen, mida mõtlen või plaanin. Range kaanekujundus toetab minu enesekindlust, rõhutab konkreetsust ja teadlikkust. Loominguline ja vaba olemine väljendub avara käekirjaga visandatud pealkirjas või meelelahutuslikult kirjus väljanägemises. Kirjandusklassika vastandub ajakirjade ja ajalehtedega nagu disainerrõivad kiirmoega.
Mõni näeb palju vaeva, et mitte reeta endast ainsat privaatset pisiasja, mõni teine paljastab esmakohtumisel rohkem, kui taluvuslävi lubanuks. Nad ongi erinevad. Me olemegi erinevad. Ja vahel on vaja endas märkimisväärselt jõudu leida, et avada ja avastada mõnd raskepärast klassikut. Mõni raamat peab kõvasti pingutama, et ma võtaks ta kätte ja avaks.
Võistlus tähelepanu pärast
Märkamatult on kogunenud minu lauanurgale raamatuvirn, mida olen väga ihalenud lugeda, ent miski hoiab mind tagasi. Mõtlen ikka, et olgu pealegi, mina valisin sinu, kuid kas sina valisid ka minu? Ja noil hetkil leian endas andestust ja tänulikkust, et olen läbinud esimese vooru raamatulugeja valimistel. Ta on tulnud minu lauanurgale, minu riiulisse. Mind on valinud mitmed raamatud oma lugejaks. Aga ma pole veel lõpuni küpsenud, et nende hapraid lehti liigutada. Ta klammerdab mu tähelepanu palju pikemaks ajaks kui tema läbilugemine eales oleks teinud. Mõtlen temast tihti, vahel tunnen isegi süümepiinu, et nii vähe talle tähelepanu pööran. Igatsen tema järele.
Mõni rändab kappi, hästi mõõdetult positsioonile teiste omataoliste vahel. Isegi mitmeteks aastateks. Ja mõni avaneb, kui hetk saabub.
Sama raamat, ent erinev lugu
Olgugi, et iga inimese lugu on just tema lugu, on see kõigi teiste poolt vaadatuna sadu erinevaid lugusid. Mina näen sinu elu teise nurga alt, samast raamatust saame erineva elamuse. Iga uue kohtumise puhul otsustan, millist osa oma elust välja näitan - isiklikku, tööalast, raskeid katsumusi või edukogemuste hiilgust. Kas pole nii, et ka raamat otsustab minuga kohtudes, millist lugu ta mulle jutustab?
Kus lugejaid, seal nägijaid
Kujutluspilt, kuidas raamat vaatab mulle otse silma sisse ja jääbki vaatama, lehekülgede kaupa, on kõhedust tekitav. Ta justkui loeks mu mõtteid, paljastaks mu hinge. Uurival pilgul, vahel pisaraid oma lehtedele püüdes, vahel vihaselt ja rõhuvalt kisendades, muudab ta minu mõttemustreid ja maailma. Õpikud jagavad tarkust ja külvavad seemneid uute tarkuste tulekuks, elulood virgutavad mõtteid teistest inimestest, aegadest ja suhetest, luues meie elule mõttekuse ja konteksti. Romantilised poeemid juhatavad meid Eedeni aia radadele, krimilood õpetavad kurjal ja heal vahet tegema. Nii on. Igaühel on midagi anda ja õpetada. Ja mõni võtab vastutasuks su hinge - istutab sinna kahtlusi ja kisub sind endasse.
Ma olen selliseid inimesi kohanud.
Kui olen lugeja, siis olen kuulaja
Tabasin end mõttelt, et isegi siis, kui loen raamatut, käib samal ajal minu peas aktiivne sisekõne ja artikulatsioon. Ma kuulen oma peas, mida loen või mõtlen. Küsin endalt tihti, kas ikka kuulan, kas olen päriselt kohal, kui mu mõtted rändama lähevad. Selleks, et päriselt kuulda, on vaja hoida meeled vabad. Vaid nii saan olla kindel, et sõnum minuni jõuab. Kui sukeldun huviga järgmistesse ja järgmistesse lehekülgedesse, kannab lugu mind kaasa ja räägib minuga. Mõni hetk sütitab fantaasia nii eredalt, et pean raamatu hetkeks käest panema, et järele mõelda, millega just kohtusin. Olin kohal ning siis lendasin fantaasiatesse. Teatmekirjanduse läbitöötamises olen vajanud mõnikord ohtralt pause, et astuda samm tagasi või aeglustada, et saadud infot süstematiseerida ja oma peas sobivalt paigutada. Ka mõne inimesega suhtluseks on vaja end rohkem valmis panna, peatuda ja olukorda setitada. Esmakohtumise ebaõnnestumine võib viia haavumiseni, uute kohtumiste vältimiseni. Ebakõla sisu ja vormi, lubaduste ja tegelikkuse vahel võib kustutada lugemiseks nii vajaliku lambivalguse.
"If I was a book, I know, you'd read me every night!"
Neid ridu kirjutades mängib mulle taustaks muusika. Juhuslikult praegusesse hetke kajanud Katie Meluah loost "If You Were A Sailboat" nopin read, mis annavad tänaseks ja homseks tuge - elada nii, et keegi tahaks sind lugeda igal õhtul, jälle ja jälle. Et oleks sügavust, tihedaid ja hõredaid lehekülgi, ent ka kergust ja loovust. Uusi peatükke, hingetõmbepause, tarkust ja alandlikkust. Inimlikku ekslikkust ja õppetunde. Mõni pilt või illustratsioon pikkade sirgete kirjaridade vahele. Uusi soovitusi järgmisteks lugemisteks. Ja et oleks teisi raamatuid riiulis reas, kellega kõrvuti seistes tunda kontakti ja õlatunnet, toetuspunkte, puudutusi. Võimalust vahel pisut vildakile vajuda ning saada taas püsti, jalgadele ja sirgu. Vaadata kellelegi sügavalt silma ja tunda tema pilku enda peal.
Igal õhtul.