Kiituse koorem

Updated: Aug 5

Kui mind tunnustatakse, tähendab see, et keegi teine oli kehvem. Nad jäävad minu pärast halba valgusesse...

Kõige rohkem oma elus olen pidanud õppima kiituse vastuvõtmist. Muidugi, ma ei saa salata, et vene keele õppimine on olnud mulle veelgi suurem katsumus, ent see teema ei piina mind minu igapäevas.


See võib teile tunduda kummaline, kuid kiituse vastuvõtmine võib nõuda sama suurt pingutust kui kriitikaga toimetulek. Öeldakse, et kinkijalt ei saa ära võtta kinkimise rõõmu. Nii ongi, et ka kohmetuks tegev tagasiside on midagi, mille puhul minu oskamatus sellega toime tulla ei tohiks varjutada kinkimise rõõmu. Sestap, mida tahes ma ette võtan, mõtlen juba ette, millist tähelepanu see endaga kaasa toob, kui suur vastutus tehtu eest lasub mul hiljem. Kõlab isegi jubedalt, et suure saavutuse kõrval tuleb tegeleda ka positiivsete "tagajärgedega". Kas minus on julgust kõige tehtu üle ka hiljem uhkust tunda?


Kui panen selga kireva kleidi,...

... tajun, et seda nähakse. Mõnedki julged tulevad ligi ja ütlevad, kui eriline ja ilus ma välja näen. Usun, et kui mõtlete ennast samasugusese olukorda, olete kogenud kohmetust ning nii mina kui teisedki minu ümber vastavad valdavalt nii: "Ah see on mul juba nii vana kleit"! või "Oh ma second handist ostsin selle just".

See on hetk, kus kena komplimendi tegijat tegelikult ei huvita, kui palju see kleit maksis või kui vana see on. Ja võibolla lifti ees kiirustades rõõmsa hüüatusega pillatud kompliment oli see ainus hetk sel inimesel korraks peatuda. Tal pole aega minu pikkadeks seletusteks. Ja tal ei ole huvi teada saada midagi enamat. See on just praegu see kõige kaunim kleit ainult minu seljas.

"Aitäh!" olnuks sel hetkel täiesti piisav ja rõõmustanud mõlemat poolt.

Kui end teadlikult komplimendi saamise võimaluseks ette valmistan, püüan rõõmsa hetke kinni ja see ei tekita mulle piinlikkust. Mõistan, et sain pelgalt enda kohaoluga kedagi rõõmustada ja tunnustus ei ole koormav.

"Jah, mina tegin!"

Sageli, kui pean rääkima iseendast, vallutab mind ängistus, et kõike seda on liiga palju. Minu oskused on kirevad nagu mu ehtesahtel ja kingariiul.

Lapsepõlvest meenub mulle, kuidas "Jah, mina tegin" seostub ikka pahandusega. Klomp kurgus, silmad maas, põlvede värinal emale-isale aru andmas. Suur ebamugavus ja suur süütunne.


Kui õppisin superviisoriks, sain aru, kui raske on rääkida iseendast - kes ma olen ja mida mulle teha meeldib. Julgesin öelda, et kirjutan luuletusi, alles siis, kui kuulsin oma kõrvalistujat suure uhkusega rääkimas, et ta on avaldanud oma luulekogu. Küsisin endalt, miks mina ei suutnud seda öelda?

Ja kordasin kõva häälega: "Jah, ka mina kirjutan luuletusi."

See oligi algus. Mu süda puperdas ja pisarad voolasid mööda põski alla.

"Jah, ma olen õmmelnud lapsekandmislinu ja teinud sellest oma äri, mis oli täitsa edukas."

"Jah, olen ehitanud maja, oskan segu teha, naelu lüüa ja saagida."

"Jah, olen disaininud endale riideid ja õhtul alustatud õmblusprojekti hommikul uhkusega selga tõmmanud."

"Jah, olen restaureerinud restoranitäie vana mööblit."

"Jah, olen disaininud protsesse ja kujundanud ringi terve organisatsiooni."

"Jah, oskan küpsetada leiba."

"Jah, olen tulnud välja ideedega, mida keegi enne polnud teoks teinud."

Pisarad muudkui kukkusid ja süda läks kergeks.

Leppisin iseendaga.

Süü on raske, õnn kerge

Süütunne on raske ja õnnetunne on kerge. Pea ei oska alati vahet teha, kuid keha mäletab. Tuletades endale neis ärevais hetkedes meelde, kuidas mu keha ei armasta süüd, oskan jõuda tagasi mõtteni, et hästi tehtud töö peab andma kehasse kerge õnne.

Teadlik hetk on piisav.

Oled proovinud?
175 views0 comments

Recent Posts

See All

Eeskujud