Kas mäletad oma lapsepõlvest või oma laste lasteaiaajast neid hetki, kus mõnel päeval oli vaja lasteaeda kaasa võtta oma lemmik-kaisukaru või muu mänguasi? Mänguloomad ja nukud pandi laua ümber ritta, igaühele pakuti head-paremat ning lõunauneks tõmmati ka neile tekk peale.
Olgugi, et mäng on meie igapäevatöös ikkagi kauge, tulevad need paralleelid mulle meelde koosolekutel, kui märkan, et ei mina ega teised pole tulnud sinna lihtsalt ise, oma arvutite ja mõtetega.
Keegi tuli veel?
Mõnel kohtumisel olen tajunud, kuidas arutelu edenedes kerib üles tugev vastupanu. Inimesed ei taha midagi teha oma mineviku pettumuste või haavumiste tõttu. Ja ma ise olen olnud korduvalt situatsioonides, kus tekib tahtmine end kaitsta. Mulle on jäänud mulje, et töökollektiivis just kauem töötanud kolleegid on rohkem ettevaatlikud, tajuvad teravamalt riske, on teadlikumad, ent ka ärevamad tulevaste muutuste või plaanide suhtes.
Võimalik, et konkreetses teemas tekib mõnel neist äratundmine, mis teravalt soola haavale raputab. Kujutlen end kuulvat:
"Ma ebaõnnestusin."
"Põlesin läbi."
"Ta oli liiga agressiivne selles suhtluses."
"Ta manipuleeris minuga, et oma tahtmist saavutada."
"Nad ei arvestanud meiega."
"Me läksime tülli!"
"Me leppisime kokku, et tulevikus lahendame neid olukordi teisiti, ent ikkagi oleme samas kohas, nad ei pidanud kokkuleppest kinni."
Negatiivselt laetud "kaaslased" hoiavad koostööd pantvangis
Need negatiivselt laetud "kaaslased" hoiavad üleval koostööd takistavat fooni. Ja need ei pruugi ollagi konkreetsed inimesed kusagilt minevikust, vaid mingid olukorrad, mil tasakaal paigast löödud ning alalhoiuinstinktid käivitunud täie auruga.
Tegemist on justkui pantvangikriisiga, kus tahetakse enne "jah"-sõna andmist midagi vastu. Hoolimist, mõistmist, leppimist, turvalisust, tunnustamist...
Küsin endalt, kuidas julgen uuesti batuudil hüpata, kui olen sealt kukkunud ja murdnud jalaluu? Kuidas julgen taas autorooli istuda, kui olen sattunud avariisse? Kui olen tööl kogenud keerulisi olukordi ja konflikte, kuidas julgen uue projekti käsile võtta? Kes saaks mind toetada? Millist toetust vajan, et uuesti proovida? Kuidas rahustada maha, kuidas jätta endast maha need olukorrad, mis hoiavad ja kasvatavad hirmu...?
Me oleme ometigi nii disainitud, et märkaksime ohtu enne kui head.
Igal juhul on lihtsam olla, kui need kogemused ja mälestused ei ole liiga tihti minu lähedal ega tuleta oma kohaloluga mulle meelde neid ebamugavusi, mida olen kogenud.
Kas kõigile jätkus toole?
Õnneks pole kõigil alati kaasas deemoneid, vaid ka häid, positiivselt laetud kaaslasi, kes tuletavad meelde kõike head, mis kogetud. Need kaaslased on võimestavad ja võimekad, tekitavad usku, et kui kord juba õnnestusime, suudame seda veel.
Positiivselt laetud olukorrad, suhted, rõõmsameelsed inimesed teevad koostööle ukse lahti ning nõudmisi ei esitata. Liigutakse lihtsalt ja hoogsalt lahenduste suunas.
Aga ka positiivne liialdus pole hea. On ka minu pagasis näiteid, kus ma ise või mõni kolleeg on positiivse pimedusega löödud ega märka ohtusid, mis võivad plaanid uppi lüüa.
Kreenis laev upub ikkagi, ükskõik, kas ta oli vasakule või paremale poole kaldu.
Kas julged järgmisel korral olla päris ise?
Tuletan endale meelde, et kui ka ainult mina suudan mõnele kohtumisele minna ilma oma "kaaslasteta", on juba õhk klaarim ja rohkem ruumi hetkes toimuvaks. Mõtle vaid, kui me kõik jätaks oma "kaaslased" koosolekuruumidest välja, kui palju rohkem oleks värsket õhku ja ruumi uute ideede jaoks...? Või kui just pead valima, kelle kaasa võtad, kas valiksid teadlikult plusspoolel olevad emotsioonid ja mälestused?
"Tere, mina olen Triin. tulin täna ise..."