Igal aastal jõulude eel mõtlen kingituste peale. Kuigi märkimisväärne hulk inimesi kappab ummisjalu kaubanduskeskustesse, mõtlen mina millesti mittemateriaalsest, ent siiski kasulikust, õnnelikuks tegevast, arendavast, jõustavast ja toetavast.
Kingitus võib olla tagasiside
Mulle meeldib mõte tagasisidest kui kingitusest. Tööalane kontekst toetab seda mõtet hästi - ikka võetakse aastat kokku ja tuuakse välja parimaid tulemusi, suurimaid projekte, keerulisemaid ülesandeid ning ülendav on tunne, kui kolleeg toetab hea sõnaga. See innustab uutele tegudele, motiveerib veelgi paremaks iseendaks saama. Soe tagasiside teeb meele rõõmsaks ja annab jõudu.
Tagasisidet saab pakkida kaunilt, tõmmata siidipaela karbi ümber ja anda sündamlikult üle. Selleks saab valida isiklikke või avalikke hetki, tõmmata ulatuslikku tähelepanu, kui tegu seda väärib.
Iga tagasiside ei ole kingitus
Kuigi tagasiside andmist peetakse tähtsaks, ei osata seda sageli siiski teha nii, et tagasiside annaks midagi. Eriti juhtub see ebamugavat, negatiivset, "konstruktiivset" tagasisidet anda püüdes. Inimesel on tahtmine ja vajadus öelda, ent julgust ja oskust seda välja öelda napib. Nii võib juhtuda, et tagasiside küll antakse üle, ent seal pole midagi sees.
See karp on ju tühi!
Ebamugavus olulise sõnumi üleandmisel võib varjutada täielikult sõnumi enda. Kui olen teinud midagi, mida peaksin tulevikus vältima või teisiti tegema, on mul väga keeruline seda teada saada, kui mulle antakse näiteks selline sõnum:
"Ma olen kuulnud, et sa oled korduvalt rääkinud sellest (konkreetsest) teemast negatiivselt ja see mõjutab meie koostööd halvas suunas. Aga ma ei saa sulle midagi täpsemalt öelda. Need pole minu enda näited, neid on mulle räägitud. Saad ju aru, noh?!"
Saan halva enesetunde päevadeks, mõeldes, milles võis minu tegu seisneda. Ja ma ei pruugigi tegelikult mõista, mis sellise reaktsiooni oli põhjustanud.
Ent tagasiside andjat see teema rokem ei kummita - ta on saanud probleemi enda laualt ära lükata ja ta on täitnud organisatsioonis olulist rolli - andnud tagasisidet. Usun, et näete nüüd isegi, kui suur vastutus on tagasiside andjal. Ta peab olema teadlik, et tagasisidet ei ole mõtet viia nagu tühja karpi.
Tagasiside mõte seisneb teadasaamises, teadlikustamises, info andmises, mitte selle varjamises või hägustamises.
Selles hetkes ei pruugi mul kohe olla oskust reageerida nii, et saadud tagasiside mind ei haavaks. See lõikab nagu vahe nuga ning alles hiljem taipan, et ei saanud mitte midagi vajalikku teada, et tulevikus selliseid juhtumeid vältida. Hetk täpsustusteks on möödas.
Aitäh kingituse eest, ent see karp oli tühi. Kas võin selle Sulle nüüd tagasi anda?
Tagasiside saaja võib otsustada kingitust mitte vastu võtta. Või kui juba võetud, siis viisakalt tagastada. See eeldab ka selgitusi, miks.
Muidugi, päriselus võib siin tekkida olukord, kus ka korrektselt sisustatud ja pakitud kink lükatakse tagasi. Mõni inimene lihtsalt ei näe ega kuule. Kuid need on juba teised õppetunnid.
Niisiis, järgmine kord, kui tagasisidet kingituseks pakid, palun veendu, et pakkisid karpi:
Mis toimus? Kus toimus? Millal toimus? Kellega koos? Mis läks hästi? Mis võinuks teisiti olla? Millest võiksin õppida?