Pidurdada nulli?

Updated: Aug 5

Uue aasta hakul vahetatakse kolleegide, perekonnaga ja iseendaga uue aasta ootuseid. Mida kõike peaksin sel aastal tegema, mis eelmisel tegemata jäi? Mõned asjad jäävadki tegemata, kogu maailm ei saa aasta lõpuks korda ning uus aasta algab kõigele vaatamata.

Jõuluaeg mõjub nagu kiirusepiirang - vajadus võtta jalg gaasipedaalilt maha, ehk isegi täielik stopp teha

Minu abikaasa pragab minuga sageli, kui sõidan, et annan liiga uljalt gaasi ja pidurdan liiga hilja. Keskmist kütusekulu ma stressitaseme huvides enam ammu jälgida ei suuda ning selles osas endale piinarikkaid eesmärke ei sea.


Ent sellise käitumise märkamine on mulle oluline hoopis teisel moel - see lugu loob illustratiivse paralleeli tööeluga.

Ideaalne ilm

Kui ilmastikuolud on stabiilselt head, nähtavuse üle ei saa nuriseda, saab maanteel sõita heas tempos ka pika sõidu. Siin ei saa jõulud ilma ees märkimisväärset prioriteeti - ikkagi tormatakse edasi. Ent olud muutuvad - ühel hetkel oled väsinud, äritunud või kui sajab maha esimene lumi ning teed lähevad libedaks, tuleb seda märgata ning reageerida. Liiga äkilised liigutused võivad kalliks maksma minna ning ootused päädivad pettumusega.


Ka tööelutee võib muutuda libedaks ning nähtavus kaduda. Kui ei soovi kraavi sõita, tuleb võtta jalg gaasilt maha ning leida uuesti tasakaal.

Kummaline on mõelda, et teedel on kiirusepiirangud ja metsloomade äkilisele teeleilmumisele viitavad märgid, ent töös neid justkui pole. Võid sõita nii uljalt kui vähegi soovid ja suudad. Kusjuures olen märganud, et tolereeritakse pigem kasvavat spidomeetrinäitu, et pingutada rohkem, et saavutada rohkem. Kas rohkem on alati parem?

Organisatsioon hoiab keskmist

Siiski, ei saa öelda, et tööelu oleks päriselt piiranguvaba. Nõrgemad, ent ka need, kes kiirendavad sekundiga sajani, puksitakse välja. Sa ei saavuta midagi, kui keegi sinuga kaasa ei tule. Paremaks saades ei tasu olla kärsitu. Aga kus on see "õige" tasakaalupunkt, et mitte eest joosta ning saavutada kogu meeskonna edasiliikumine?


Kiirteel jätkub tähelepanu vaid spidomeetri, tee ning enda ümber olevate teiste sõidukite jaoks. Pikast suusareisist ja Poola kiirteedest ei ole eredaid mälestusi rohkem, kui et teed oli laiad, autosid palju ja kiirus maksimumis. Oli vaja kohale jõuda. Kiirtee tempos on võimatu märgata puult langevat üksikut lehte või tabada tee ääres kõndiva jalakäija naeratust. Siin, kodulähedastel teedel on mahti vaadelda, kuidas mets vaheldub põldudega, puuoksad õõtsuvad tuules, linnud sädistavad, kuidas inimesed elavad. Märgata inimesi enda ümber ja ennast nendest ümbritsetuna.

Elutarkus

Minus on juba lapsepõlvest peale tekitanud küsimusi, millest koosneb elutarkus, miks vanemad inimesed on targemad kui noored, miks vanemad inimesed muutuvad oma tegutsemises aeglasemaks ning miks nende valikutel on rohkem kaalu?

Alles üsna hiljuti olen hakanud mõistma, et üks oluline vahe on märkamises. Neil on olnud rohkem aastaid, et treenida oskusi.


Siiski, organisatsioon vajab mitmekesisust. Füsioterapeudid ütlevad, et istumiseks parim asend on järgmine asend. Iga inimene vajab vaheldust - kiiret tempot vaheldumas tasasemaga, rõõmu vaheldumas nukrusega, õnnestumist vaheldumas ebaõnnestumisega. Nii vajab ka organisatsioon samaaegselt neid, kel gaas põhjas, kui ka neid, kes vaatlevad ümbrust. Millal mina viimati ümber istusin?

Uusaastalubadustega gaas põhja?

On esimene kord elus, kui ma ei seadnud endale ühtegi isiklikku ebareaalset eesmärki. Selle asemel otsustasin proovida midagi uut - luua tasakaalu ja sujuvat sõitu. Planeerin oma reisi nii, et jõuan rahulikus tempos kohale, et märgata ilma ja inimesi, kes sõidavad minuga koos.



108 views0 comments

Recent Posts

See All

Eeskujud