Mul on märkmik. Isegi mitu. Ühte neist olin mõned nädalad tagasi lisanud tähelepaneku, mida ikka ja jälle teiste märkmete vahelt lugema sattusin: "Need, kes ei oska, on sunnitud improviseerima." Mul on vahel komme oma märkmeid suvalise koha pealt avada ja avastada, mida sealt mulle takkajärele öeldakse.
Olen kogu aeg justkui teadnud, et suur privileeg on hoida oma loovust ja kasutada seda, kui vaja. Ent ma ei ole varem mõelnud sellest kui pingutatud tegevusest, väljapääsu otsimisest.
Loovus vahetuskaubaks tarkuse vastu?
Lapsi peetakse üldiselt väga loovateks, kuni reeglid ja raamid nende loovuse kammitsevad. Mida rohkem neile koolitarkust pakutakse, seda vähem on nad sunnitud improviseerima. Koolis treenitakse kuulekust ja tunnustatakse saavutusi heade hinnetega. Kõik on suurepärane, kuni oled hea õpilane ja kogud endasse kõik, mida sulle pakutakse.
Ent niipea, kui koolipingist väljud, oled õues räästa all - tööl pole sageli koolitarkusest kasu ja innovatsiooni otsinguil õhutatakse "kastist välja mõtlema". Palun lapsepõlve tagasi!
Mida rohkem loovust, seda vähem tarkust?
Oma tööelus kogen pidevalt olukordi, kus lahendusi pole või on need liiga keerulised. Või pole mul just selles konkreetses teemas kogemusi. Ent see ei löö mind verest välja. Otse vastupidi! Kohe selgitan.
Mu vanaisa oli sepp, ent tegi puusepa tööd. Mu teine vanaisa oli puusepp, ent tegi sepatööd. Mu vanaema oli maaparandaja, kuid õpetas lasteaias lapsi. Mu teine vanaema oli ettevõtlik kübaraäri omanik, sest talle meeldisid ilusad asjad ja tal oli ärivaistu. Ning mu ema oli õpetaja, kes õmbles meile õdedega imelisi kleite ja mõtles välja kaunist maastikuarhitektuuri. Mu isa peab restorani, ent õppinud hoopis kehakultuuri. Mina ise olen õppinud finantsjuhtimist, ent töötanud pea kogu elu IT-s ja üldse mitte tahtnud oma nina finantsidesse pista. Ja võin õmmelda ka.
Ma ei taha siin uhkustada oma kirjusulelise sugupuuga, ent tahan viidata võimalustele, mis meis kõigis olemas on, ent mille kasutamiseks me vahel kätt ei siruta.
Ja tõepoolest, väga sageli pole mul aimugi, kuidas mõnda probleemi lahendada. Ent otsustan lahenduse leida.
Päästik
Olen enda jaoks avastanud päästiku, mis käivitab minu loovuse - kui mulle väidetakse, et tegemist on millegi ülikeerulise või isegi lahendamatu probleemiga. See hetk tabab mind näiteks söögitegemisel, kui taipan, et olen suurema osa retseptis näidatud koostisosadest asendanud millegi muuga, sest ma pole neid toiduaineid taibanud koju varuda.
Väljapääsmatust olukorrast väljumiseks on vaja improviseerida. Lapselikku naiivsust, meeldetuletust ajast, kus tegelikult ka oskusi ja kogemusi oli vähe.
Juhtum "Vatitekk"
Mulle meenub lapsepõlvest üks seik, kui ema palus mul ja õel voodipesusid vahetada. Tol ajal olid veel moes rasked vatitekid ja keskelt suure rišeljööpitsilise auguga tekikotid. Ma maadlesin selle raske tekiga nagu boamaoga, kes mind kägistab. Pisarad lendasid ja vihaklomp oli kurgus. Ma ei osanud ega jaksanud. Olin hädas, ent ei tunnistanud. Istusin nõutult ja nukrana oma tekikuhila otsas ja püüdsin jääda märkamatuks. On loogiline, et mu tegevus avastati ja abi saabus.
See on minu jaoks oluline meeldetuletus, et üksi olles võib kergesti tekkida ka pealtnäha lihtsast murest väljapääsmatu olukord.
Juhtum "Kasukad"
Veel teinegi seik, mida endaga kaasas kannan, on pärit veel varasemast lapsepõlvest. Olime õega keset suvepalavust haiged ja kooliõuel korraldati pioneeridele ja oktoobrilastele spordipäeva. Uudishimu ja soov võistlustest osa saada oli metsik aga olukord tundus väljapääsmatu.
Ema oli meile ikka öelnud: "Kui oled haige, ei tohi lisaks külmetada, tuleb end soojas hoida!"
Kapist said võetud beežid kasukad, need selga tõmmatud, et ei külmetaks, ning õues me olimegi.
Muidugi mõista jäi meie dressides-kasukates tähelend lühikeseks, sest ema eskortis meid suure naerupahvaku saatel peatselt koju tagasi.
Ent lahenduse me ju leidsime!
Improviseerida või inspireerida?
Üksi on vahel keeruline loov olla. Head mõtted tekivad siis, kui need õhku visata ja siis jälle kinni püüda. Üksi oma mõtteid õhku visates ja kinni püüdes võib muidugi tekkida häid lahendusi, kuid mitmekesi seda teha on lõbusam ja üllatuslikum, sest kaaslased inspireerivad. See on nagu jalgpalli mängimine korraga mitme palliga ja ilma meeskondadeta, kusjuures ka väravaid on mitu ning võit võib saabuda suvalisest kohast ja mistahes hetkel.
Mängime?