"..., kes on superviisor!"
Mu abikaasa vaatas mulle sügavale silma ja nentis, et kui coachingust ja mentorlusest veel midagi teatakse, siis supervisioon on võõras teema.
Tõepoolest - supervisioonist ja superviisoritest väga ei räägita. Inimene tänavalt tõenäoliselt ei tea, mis see on ja kuidas seda tarvitada. Aga me polegi harjunud professionaalset abi küsima. Selle asemel valime näiteks sõpradega oma ülemusi klatšida, tööd maapõhja neada või stressi veini sisse uputada, spordiga end tuimestada või hobidel end kaasa kiskuda. Ka see on ok, kuid probleemide leevendus on ajutine ning tegelikult probleeme ei lahenda. Sõbranna võib jagada toredaid soovitusi, kuid need tulevad tema, mitte sinu seest. Sport võib su keha vormida kenaks, kuid kas vaim saab ka terveks?
Hobid võivad olla toredad, kuid kas need aitavad sul töörõõmu kasvatada?
Millal see hetk on?
Moment, kui vajad toetust, võib olla just siis, kui kõik on veel hästi. Midagi väga ei häiri, sa tuled oma asjadega toime, oled edukas. Aga midagi ikka kipitab pisut, midagi tahaks nagu veel, kõik ei ole veel suurepärane. Just need on sagedased hetked, kus tekib tahtmine pingutada rohkem, saavutada rohkem. Ja see võib lõppeda läbipõlemisega.
Olen ise seda proovinud. Olen oma tööelus olnud suur saavutaja, tahtnud alati parimat, teinud alati veel rohkem, kui oodatud. Ja tundnud, kuidas kõigist minu oskustest on siiski vähe, pean veel rohkem pingutama. Nii olen jõudnud vähemalt korda kaks täieliku läbipõlemiseni. Jaksu lõppemiseni, kurvameelsuseni, tühisuseni, tahtmatuseni.
Üks neist kordadest algas uuel töökohal, kus 7 kuud ühtejutti ütlesin endale igal hommikul: "Olgu, ma lähen täna siis veel..."
Muidugi, sain ka seal kogeda edu ja õnne, tunnustust, suurepärasust, sest tulid uued tööd ja projektid. Kaks aastat hiljem olin kustunud. On õnn, et sel hetkel tabas mind supervisioon. Ütlen justnimelt "tabas", sest ka mina polnud elus enne seda sõnagi kuulnud, rääkimata siis teadmisest, mida see võiks sisaldada. Olin selleks hetkeks katki, kuid seda enam valmis abi vastu võtma.
Superviisor aitab mõista ja mõtestada
Kõigest ei saa oma kallitele rääkida. Isegi, kui suhe on ülivõrdes avatud ja oleme andnud lubaduse olla siirad, ausad, muredest rääkida, ei tee me seda. Me ei taha oma muredega oma kalleid üle külvata. Just see on koht, kus võõras on parem kuulaja. Tal ei ole sinu eluga emotsionaalset seost. Ta saab olla eemal ja näha seda, mida liiga lähedal seistes ei näe. Peegeldada sulle, mida näeb ja kuuleb. Aidata seeläbi ka sul endal mõista.
Jah, ka coach teeb seda. Kuid kumba eelistada?
Unistus - kavatsus - eesmärk
Olen pidanud palju selgitama, mis on coachi ja superviisori vahe, eriti kuna ise olen mõlemat. Ühe lihtsustava võttena kasutan rada "Unistus - kavatsus - eesmärk".
Coach on keskendunud eelkõige eesmärkidele, nende seadmisele ja saavutamise toetamisele. Plaanidesse luuakse selgust, konkreetsust, lubadusi, kavandatakse treeningut ja konkreetseid samme. Eemaldatakse tõkkeid, luuakse usku võimetesse ja minekusse. Coaching on pigem levinud organisatsioonides tööalases kontekstis, juhtide ja tippspetsialistide karjääri toetamisel.
Superviisor oskab minna tuldud rada mööda tagasi, ka pimedusse. Kui eesmärk on hirmutav, minna uurima kavatsusi ja sealt veelgi udusematesse unistustesse. Koorida mitme kihi alt välja peidus olevad aarded. Küsimus ei ole alati saavutamises, edus. Küsimus võib olla mustrites, mis sind õnnest eemale triivivad, ent mida sa pole suutnud murda.
Heaolu saavutamine, õnne ja suurepärasuse äratamine on superviisori kätes. Inimene on tervik ja nii tegeleb superviisor nii töiste, kui eraeluliste küsimustega.
Niisiis, millega sa täna tuled?
Comentários