Trepist kõndimist saab treenida vaid trepist kõndimisega

Updated: Aug 5

Just nii ohkasin kontoris korrus korruse haaval üles rühkides ja mõtlesin, ise näost õhetades, et ma pole treenitud. Olen ikka arvanud, et kui kõnnin 10- või rohkem tuhat sammu tempokalt paar korda nädalas, on minu füüsiline vorm hea.

Pole tõsi.

Trepist kõndimist saab ikka treenida vaid sellesama ebamugava ülesande kallale asudes.

Alles hetkel, kui selle endale kõva häälega välja ütlesin ja trepimarsil pausi pidasin, taipasin, kui oluline on enda kõige vingemate deemonitega silmitsi seista. Nad ise enda ette seisma kutsuda. Mul on konflikt, ent ma pole sellest teadlik.


Mul on olnud kunagi juht, kes kartis konflikte. See läks isegi nii kaugele, et ta lubas kõigile kõike, töötas õhtuti tunde kauem kui tema alluvad, tegi lihtsalt kõik ise ära. Ta vältis konflikte totaalselt ja kaotas seeläbi lõpuks oma usaldusväärsuse juhina.

See ei tähenda, et igal võimalikul hetkel peaks rusikate välkudes sööstma võitlusse ja oma seisukohti kaitsma. Aga see tuletab meelde, et vältimine ei lahenda olukorda.

Probleeme saab ajutiselt tasalülitada, kuid mitte vältida.

Ma võin endale mõnda aega suuta põhjendada, et on täiesti ok suuta käia trepist 2 korrust. Niisamuti võin ma suuta endale selgitada, et on täiesti ok, kui töös tekkinud konfliktil lasen lihtsalt jahtuda ning loota, et küll aja jooksul ise kõik laheneb.


Olen korduvalt kuulnud inimesi rääkimas, et nad on "rattas". Töö või probleemide rattas, halbade suhete rattas, mis ei lahene. Kes ei suuda töökoormusega toime tulla, kelle spordiplaanid ja eesmärgid ei täitu, kes jälle ja jälle kogeb samu probleeme. Mustrid korduvad.

Ja taas mõeldes, kuivõrd ajab trepist kõndimine mind hingeldama, saan aru, et ma pole lahenduse otsimiseks teinud mitte midagi, mis lahendaks SEDA probleemi.

Ma olen leidnud asendustegevusi, olen enda jaoks leidnud huvitavamaid alternatiive, olen põhjendamises muutunud erakordselt osavaks, kuid probleem püsib.

Haavumise päev.

Ühel haavumise päeval kerisin enda mälestusi ja tekkinud mustreid ajas tagasi. Mõistsin, et ma pole tegelikult ikka veel hakanud trepist kõndima. Konflikt, mille tulemusel haavun, on ikka lahendamata.

Järgmisel hommikul läksin trepist. Ja tegin seda selle päeva jooksul veel ja veel. Ja ka järgmisel päeval ning sellest järgmisel. Minu suutlikkus vaadata oma deemoniga tõtt kasvas iga astutud astmega. Ja ma avasin ukse, mis viis mind konflikti allikasse tagasi. Lahendama.

Lamp põlema!

See hetk, mil vaadata endale otsa, on kõige raskem osa kogu loos.

Kas tuled ka trepist?

Valgustus.

220V.

75 views0 comments

Recent Posts

See All

Eeskujud