Sa hõõrud ju augu paberisse!

Kevadpäike toob välja parima minus. Ja halvima minu kodus. Minu meel on rõõmus, ent kodune kultuurikiht - nurkadesse ja diivani alla kogunenud rullitolm, kriimud seintel, õietolmutriibulised aknad, näpujälgedega tooliselg ja turritav tapeediserv räägivad pilkasest ja mugavast talvepimedusest. See kõik on nüüd ühtäkki avalik ja päikesepaistes toonitatud.

Ma võiks vabalt prillid eest võtta

Ma võiks vabalt prillid eest võtta ja teha näo, et seda kõike pole olemas. Ent valetada pole ilus, eriti just endale. Kuigi endale valetamine on väle ja lihtne. Nii vaatan tühjal pilgul ja ilma igasuguse motivatsioonita seda kaost, mis iga pikema päeva ilmudes rohkem ja rohkem häiringuid toob. Isegi parima tahtmise juures ei ole võimalik kõiki silmatormavaid vigu peita. Ent kas piisab vaid sellest, et pesen aknad ja kardinad, tuhisen mopi ja lapiga läbi toa? Ma ei mäleta ühtegi kevadet, mis oleks vaid koristamisega leppinud... Kevadel on komme küsida uusi kleite, kingi, mööblit. Midagi värsket.

MidagiGI!

Maasikaid lauale?

Ei, värvi!

Sa kulutad siia augu sisse!

Kunagi, kunagi ammu, kooliaja alguses, kui pidin hariliku pliiatsiga kirjutama ja kustutasin krimpsus tähti paberilt, juhtus küll, et ka sinna kulus auk sisse. Mõni teema tööl tundub olevat samasugune - muudkui nühime ja nühime, kohtume koosolekutel, peame lõputuid ja kirglisi arutelusid, ent tulemust pole. Nende vanade väsinud asjade ja inimeste otsa püüame ehitada uusi ärisid, õhutada uut hakkamist ja indu. Ja teistpidi väldime otsest silmsidet, et mitte päriselt ära lõhkuda midagi, mis veel enamvähem toimib.

Aga kustukummi asemel on vaja värvi. Või uut paberit.

Mugavustsoon?

Imestan ikka vahel, kui palju on mu nägemisulatuses neid, kes remonti teha ei taha.

Minu jaoks tähendab värvirulliga koristamine ikka pigem lihtsamat viisi hea elu säilitamiseks. Ebamugavus on sügaval sisimas kasvav rahutus, tahtmatus leppida vananemisega, kulumisega.

Ent veel kulub aega, kuni käsi päriselt haarab remondirelvad.

See aeg, mis kulub kriimude märkamisest seinal kuni värvirulliga läbi toa tormamiseni, ei ole laiskus, vaid plaani küpsetamine.

Minu retsept on selline:

• Avastamine

• Otsustamine

• Tegutsemine

• Rõõmustamine

Ent pea meeles - ka parimatest koostisainetest kokku pandud kook pole söödav, kui sellel ahjus kõrbema lased minna! Või kui pärmitaigna liig pika hoovõtuga üle kergitad, ei tule ikkagi kuklit.

Ei taha või ei julge?

Inimeste paigutamine mõttes või sõnas mugavustsooni on tegelikult mittehooliv.

Kui mõtlen neile, kes justkui suudavad ollagi oma keskkonda muutmata, aknaid pesemata, kevadet äratamata, siis tegelikult ei ole see sageli nende inimeste esimene eelistus. Nad rõõmustavad samuti kena elukeskkonna ja toredate sündmuste üle elus.

Ent neid takistab hirm.

Ka mina olen mõelnud, et mittemidagitegemine on minu ebamugavustsoon. Tegelikult kõneleb minus hirm, isegi mitu erinevat. Hirm, et mul pole piisavalt hästi läbimõeldud plaan. Hirm, et töö on suurem kui teha jaksan. Hirm, et keegi ei tule mulle appi. Või et trügib appi. Hirm, et keegi näitab minu ideede peale näpuga. Hirm kaotada usaldusväärsus. Hirm näida ebakompetentne. Oeh...

Isegi parima tahtmise juures on raske loetelule piiri panna.

Kuni mu käsi sirutab värvirulli järele

Usun sellesse, et pea võib tõmmata keha käima, ent ka vastupidi - keha käivitamine võib teha pea korda.

Nii on, et sundides end ehk isegi pisut rohkem hirmu poole kreenis olevana ikkagi tegudele, tuleb kõik vajalik hiljem järele - eneseusaldus, usk tulemusse, rõõm tegutsemisest, eeskujust nakatuvad kaaslased ja üheskoos tegutsemise motivatsioon.

Ma värvin selle elu üle!

Ka mõne näruse emotsiooni võiks vahel üle värvida. Mõne mälestuse, mis sisse sooninud. Mõned suhted, mis pole õnnestunud.

Kuidas oleks, kui võõpaks üle vead hoopis õppetundide värviga? Ja kriitikanooled edasiviiva tagasiside värviga? Hirmud teadlikkuse värviga? Ja hinnangud headuse värviga?

Millist värvi sinu elu siis oleks, kui võtaksid olla ise oma elu remondimees?