Olles nädalapäevad veetnud maailma peamiselt kuulates, olen jõudnud taipamiseni, kui oluline tegelikult on hääl. Igapäevas nii tavaline, öeldes "Tere!" ja "Tänan!", ei oska me oma häält sageli väärtustada, kuni see on kadunud.
Vaikiv vaatleja
Vaikiolek on mõjunud hea vaatlusvõimalusena, et maailmale tiir peale teha vaid silmade ja kõrvadega. Kuulata, kuidas varesed kraaklevad. Ja poliitikud. Vaadata, kuidas puulehed langevad ja ämblikud trügivad tuppa.
Seejuures mitte midagi tehes. Mitte midagi öeldes. Mitte sekkudes. Kuigi vaikne võiks olla ka aktiivselt - õgida parimas mõttes kõike endasse silmade, kõrvade ja kehaga, kipub vaikiolek siiski kaunis passiivne olema. Hääletu olemine on suurepärane võimalus lasta asjadel minna, pugeda ise peitu ja mitte oma eksistentsi reeta. Olla nähtamatu.
Ent kui sa oled nähtamatu, siis sinuga ei arvestata
Hääl annab võime teha end kuuldavaks, nähtavaks ja koondada enda ümber mõttekaaslasi. Hääl, mille kõrvale lisandub teine ja kolmaski, koonduvad elegantseks sümfooniaks. Või hoopis poliitiliseks kakofooniaks, mida tahaks kõrvalseisjad puldist tasa lülitada. See, kel juba on rohkem, sõlmib end ümbritsevad hääled kokku. Tugev saab tugevamaks, tasaseid ei panda tähele. Tasastele kiputakse tempokas maailmas kleepima silte "sind ei huvita", "sa pole kohal", "sul pole võimu", "sa pole kompetentne". Ja "ma ei näe sind", "ma ei taju sinu olulisust". Lihtne on mõelda, et tähtsam on see, kellel on kõvem hääl või kes jalgadega trampides suudab tekitada kõige enam lärmi.
Kraaklejad kaotavad
Kuigi võiks arvata, et vaid julge ja selge väljaütlemine ning enese eest seismine tagavad edu, võib juhtuda ka täpselt vastupidine. Ka vaikus võib olla sõnumist pungil ning omada võimu. Vaikus võib olla talumatu ja anda eelise neile, kes otsustanud olla teises äärmuses. Teadlik vaikimine, vaikuses olemine ja mittereageerimine on nagu leegilt õhu võtmine, et see lõplikult sumbuks. Iga kord peale valimisi juurdlen, mida ütlesid need, kes valima ei läinud? Kelle häält nad selle kaudu maha kruvisid?
MA OOT_N, E_ _A _______ ______ ______
Mul oli kunagi juht, kellel oli raske oma lauseid lõpetada. Tema hääl värises ja mõtted sumbusid vaikusesse. Nii palju, kui tol ajal oli vääritimõistmisi ja ootustele mittevastamist, ei ole minu tööalases karjääris enam eales olnud. Siis mõistsin, kui oluline on ennast selgelt ja arusaadavalt, ka kuuldavalt väljendada. Et luua ja lahendada midagi.
__ __ ____ ______
Ja üks järgmistest juhtidest ei võtnud lihtsalt üheski ebamugavas olukorras sõna. Mäletan teda koosolekutel istumas, pilk tühi ja otsiv, ent ühtegi sõna ta ei öelnud. Ei poolt ega vastu. Ei ühtegi küsimust. Ühtki argumenti. Me tegutsesime omapäi, alludes näiliselt juhile, ent tegelikkuses temaga mitte arvestades. Teadsime, et peame igast olukorrast ise suutma välja tulla. Ja see on pannud mind veelgi enam mõistma, kuidas hääl saab anda ja võtta juhilt autoriteedi.
Kaks
Mu abikaasa, kes on suurema osa oma tööalasest elust olnud inimeste juht, ütles tabavalt: "Juhil on vaja häält kaks korda - üks kord, kui ta tõstatab probleemi, ning teine kord, kui ta võtab teema kokku ja otsustab, kuidas ja mida lahendada. Kõik see, mis toimub nende kahe hetke vahel, võiks parimal moel sisaldada argumenteeritud arutelusid, inimeste kaasamist, uurimistööd, teiste inimeste häält." Ta annab raamid, kus sees vabalt, usalduslikult ja turvaliselt tegutseda. Hea juht pole dominant, ent ka mitte retsessiiv, vaid heas tasakaalus nende kahe vahel.
Ja kui Su hääl väriseb...
...siis kuulen mina, et oled ebakindel. Ja ka sina kuuled, kui minuga on nii. "Fake it, till you make it!" on õpetussõnad, mis koolis peale loeti. Isegi, kui laua all mul põlved värisevad, proovin hoida hääle töös. Ja lasen keha rippu hetkel, mil koosolek sulgub. Kuid mitte alati. Vahel on vaja olla nõrgem, haavatavam. Siiras kõigi oma nõrkustega.
Viis ja sõnad
Ja tagatipuks ei ole hääl ainus, mis loeb - tähtis on ka sõnum. Sõnad, millega oma sõnumit edasi annad, ning viis, mis sinu sõnu kannab.
Comments